Ülle Pind: hea juht ei vastanda inimlikkust ja tulemuslikkust

Juhtimises on pikalt vastandatud kaht poolt – inimesi ja tulemusi. Justkui juht peaks valima, kas olla inimkeskne või tulemustele orienteeritud.

Inimkeskset ja hoolivat juhtimist sageli peljatakse ning peetakse liiga pehmeks lähenemiseks, mis aitab küll kätt hoida, aga ei too koju tulemusi. Juhtkonnad tunnevad piinlikkust, et on ehk liigagi inimkesksed.

See kartus on asjatu.

Viimase kümnendi Euroopa ja Ameerika uuringute tulemused näitavad selget trendi, et just töötajaid väärtustav ja inimlik juhtimiskultuur motiveerib inimesi jääma tööandja juurde pidama ning ka oodatust rohkem panustama. Tulemusi saavutavad ju inimesed, mitte organisatsioonid, ning meeskonnad, mitte kultuurid. Inimesed on valmis liikuma ühiste eesmärkide suunas, kui nad neid mõistavad ning tunnetavad oma panust ja väärtustavat suhtumist.

Inimest ei saa lahutada tema psühholoogilistest vajadustest – soovist kuuluda ja tunda lähedust, tajuda autonoomiat ja kontrolli oma töö üle, olla nähtud ja väärtustatud ning kogeda ka rõõmu ja rahulolu. Just need vajadused mõjutavad kõige enam tööheaolu, pühendumust ja valmisolekut panustada.

Kui töötajad on hoitud ja toetatud, siis liiguvad nad loomuldasa eesmärkide ja tulemuste poole. Tulemuste ja inimeste vastandamine ei toimi.

Paljud juhid pingutavad siiralt. Sihid on paigas, tegevusplaanid tehtud, mõõdikud olemas, kaasavad koosolekud peetud ning arenguvestlustel eesmärgid laiali jagatud. Ometi jäävad tulemused venima või ei tule üldse. Sageli ei ole probleem töötajate oskustes ja motivatsioonis ega ka juhtimistarmukuses, vaid selles, et inimesed ei mõista päriselt, miks nad pingutavad. Kui töö kaotab tähenduse, siis kaob ka sisemine pühendumus.