Ivar Veskioja: muudame mõjuhinnangud mõjukaks

Demokraatlikes riikides kerkib teatava regulaarsusega ühiskondlik-poliitilisse debatti bürokraatia vähendamise vajadus. Tegelikkuses on see sageli erakondlik, pigem näimisele suunatud loosung, millel on vähene seos reaalse bürokraatia kärpimisega. Avalikus sektoris on olemuslikult keeruline olemasolevaid regulatsioone lühendada või täielikult tühistada. Inimesed, kes on need reeglid heas usus koostanud, ei saa oma aastakümnete pikkust tööd tühiseks asendustegevuseks kuulutada.

Bürokraatia vähendamise loosungite asemel tuleks keskenduda õigusloome kvaliteedi tõstmisele. Kvaliteet tähendab siin seda, et õigusakt vastab sihtrühma tänastele ja homsetele vajadustele, normidele, ideaalidele ning kultuurilistele ootustele.

Üks kvaliteetse õigusloome eeltingimusi on, et seaduse mõjuhinnang ei oleks lihtsalt eelnõu koostanud ametniku poolt kirjutatud formaalne dokument. Ideaalis peaks mõjuhinnanguid koostama või vähemalt hindama sõltumatu ja pädev osapool.

Soomes kutsus valitsus 2016. aastal ellu seadusandluse hindamise nõukogu (Lainsäädännön arviointineuvosto), mis analüüsib ministeeriumide koostatud mõjuhinnanguid. Nende ülesanne on hinnata sisukust, objektiivsust ja põhjalikkust. See aitab vältida kiirustades tehtud ja puudulikule analüüsile tuginevaid seadusmuudatusi.

Eestis võiks sarnase rolli täita arenguseire keskus, mis tegutseb juba praegu riigikogu juures. See samm vastaks ühiskondlikule ootusele riigikogu kui seadusandliku kogu rolli suurendamise osas.

Paraku pole parteide mõjuisikute poolt suletud nimekirjade kaudu komplekteeritud parlamendi „kummitempli“ kuvand kuhugi kadunud. Usaldusväärsuse huvides ei peaks riigikogu menetlema ühtki eelnõu, millele pole andnud hinnangut sõltumatu analüüsikeskus.

Eeldada, et kõik eelnõud ja mõjuhinnangud on koostatud erapooletult ja kõrge kompetentsiga, on naiivne. Minu kogemus näitab, et sageli kirjutab sama ametnik nii eelnõu kui ka mõjuhinnangu oma võimete ja tellimuse piires. Teised ministeeriumid kooskõlastavad eelnõu tihti pealiskaudselt või kogemata, eriti kui see nende haldusalasse ei kuulu.

Riigikogu komisjonis on eelnõu menetlemise ajal sisuliste muudatuste tegemine sidusrühmade poolt äärmiselt keeruline. Koalitsioonisaadikud eeldavad, et nende ministri allkirjaga tuli juba „õige asi“ ning nende roll on see lihtsalt suures saalis „ära koputada“. Vähegi keerukama teema puhul pingutavad komisjoniliikmed selle nimel, et mitte oma ebakompetentsust sõnavõtuga välja näidata.

Kui komisjonis püütakse juhtida tähelepanu eelnõus esinevatele sisulistele puudustele või võimalikele negatiivsetele tagajärgedele, on oma eelnõud kaitsvate ametnike loomulik reaktsioon kaitsepositsioonile asumine – kriitika tunnistamine tähendaks neile näo kaotamist. Enamikku vastuväiteid on lihtne pareerida süüdistusega, et te olete lihtsalt mingi erahuvi esindaja.

Eesti ei vaja loosungeid bürokraatia vähendamisest, me vajame kvaliteetsemat õigusloomet. Kui tahame vältida soovimatute tagajärgedega seadusi, siis tuleb muuta mõjuhinnangud sisuliseks. Edukas Eesti ei saa endale lubada halba seadusandlust ja kehva valitsemist.