Anu Villmann: las ametnikud ja ettevõtjad teevad ajutist töövahetust

Mul oli üks tuttav nimega Madis. Keskealine, pühendunud luteri koguduse liige, abielus ja kolme lapse isa, kes oli võtnud nõuks maksta eluasemelaen ennaktempos pangale tagasi.

Eesmärgi täitmise nimel töötas Madis korraga kolmes kohas. Enne päikesetõusu kandis linnas posti laiali, seejärel tõmbas jaeketi punase univormi üll ning rabas kaheksa tundi väiksemat sorti toidupoes vahetusevanemana, mis hõlmas muide ka kassas teenindamist ja topsivendadega jagelemist, sest kant, kus kauplus asub, on lihtsalt seesuguse klientuuriga.

Hilisõhtul ruttas Madis spaasse, sest töökohustused saunamehena nõudsid oma. Mida iganes see saunamehe amet ka ei tähendaks. Küllap kanda hoolt, et neil, kel laenumaksed kaela ei nööri, jaguks saunakambrites piisavalt eukalüptiauru kopsudesse ahmida ja soola reitesse hõõruda.

Ma ei tea, kas Madise ennastsalgav viisaastakuplaan täitus või ütles vargamäeliku tööeetikaga mehel enne tervis üles, aga iga kord kui ma kuulen, et Eesti ettevõtete lisandväärtus on (ikka veel!) Euroopa Liidu keskmisest väiksem, mõtlen, et madis meid võtku! See lisandväärtus on nagu silmapiir, milleni me mitte kunagi ei jõua – jookse palju tahad!

Vastassuunaline roteerumine on muidugi märksa keerulisem, võibolla isegi võimatu, sest ettevõtja ei saa oma põhitööst isegi lühiajaliselt kõrvale jääda. Aga unistada ju ometi võib.

Päris mitmekuist rotatsiooniperioodi polekski vast tarvis, küll aga võiks riik leida võimaluse panna ettevõtja korraks näiteks mõne ekspordivõimekuse arendamise toetusmeetme töörühma või, veel parem, selle konsultandi või ametniku rolli, kes peab meetmevooru laekunud taotlusi või hilisemaid aruandlusi menetlema ja/või ettevõtteid nõustama.

Lihtne on kõrvalt parastada, et bürokraatia rägastikust läbi murdmiseks on vaja palgata eraldi projektijuht ning kui ettevõttel pole võimalik seda teha, peletab keerulises sõnastuses tingimuste loetelu potentsiaalse taotleja kui jänese rebasest eemale. Aga palun ütle, kallis ettevõtja, milline oleks siis Eesti ja Euroopa Liidu maksumaksja raha kasutamiseks etem moodus, mis on ettevõtjasõbralikult lihtne, vormistatud arusaadavas keeles, läbipaistev, kõigi suhtes õiglane, eesmärgipärane, struktuurivahendite juriidikaga kooskõlas ning mida on võimalik praktikas üks-kaks-kolm ka rakendada?

Käkitegu? Kas ikka on?

Ja ärme unusta meie loo peategelast. Kas roteerumine aitab Madist, kes juba sõelubki kolme erineva töö ja sektori vahet, aga mitte ajendatuna igavusest ega huvist, vaid tulenevalt isiklikust vajadusest, ning mitte loetud kuud, vaid ikka aastaid? Kahtlen. Aga kui ametnik mõneks ajaks Madise kolleegiks satub, siis inimlikus mõttes on sest ikka tolku.

Tõsi, Madise pangalaen ei saa sest kiiremini tasutud. Ent järgmine kord spaasse minnes kibusid täitvat tülpinud ilmega saunameest kohates ei kuuluta Madise ajutine ekskolleeg ehk kõiketeadvalt, et eestlase külalislahkusega on midagi väga valesti ning et peaksime püüdma olla ülevoolavalt sõbralikud nagu lääneeurooplased.

Ärme taha olla teiste moodi. Eestlane pole loll, laisk ega alati nina vingus. Vahel on meie edu vedurid lihtsalt tähtede poole püüdlemisest võhmal.