Tiia Vissak: teeme Eestist tuntud e-kursuste ja -konverentside maa

Nagu paljud muud valdkonnad, vajab ka (kõrg)haridussüsteem lisaraha, sest hooned ja tehnika vajavad aeg-ajalt uuendamist ja õppejõud ootavad palgatõusu. Samas pole me piisavalt ära kasutanud kiiresti kasvavat ülemaailmset nõudlust e-õppe ja virtuaalürituste järele.

Raporti „E-Learning Global Market Report 2025“ väitel on 2025. aastal maailma e-õppe turu maht 354,71 miljardit USA dollarit ja 2029. aastaks tõuseb see 625,3 miljardini. Lisaks sellele peaks virtuaalürituste turu maht tõusma ajavahemikus 2025-2034 praeguselt 226,75 miljardilt USA dollarilt 744,41 miljardini.

Koroonaajal olid Eestis e-kursused vahepeal paratamatud, kui näiteks Tartu Ülikooli õppehoonetesse terve 2021. aasta kevadsemestri jooksul tudengeid ei lubatud, aga tundub, et nüüd on nendest liiga kergesti loobutud.

Samas saaks ülikoolid ja teised õppeasutused niimoodi raha juurde teenida, eriti valdkondades, kus õppe jaoks pole laboreid või kohapealset „käed külge“ õpet tingimata vaja. Lisanduvad kulud pole kuigi suured, kui sobivad õppejõud, vaiksed tööruumid, tehnika ja tarkvara on olemas.

E-õppe plussiks on see, et kuulajaid saab leida erinevatest maailmajagudest (eriti siis, kui õppija saab materjalidega iseseisvalt tutvuda ja otsesuhtlust õppejõuga on vähe, viimase puhul peab muidugi arvestama ajavöönditest tulenevate probleemidega, aga samas on ka väikese ajavahega riike piisavalt palju).

Välismaa õppija jaoks oleks selline õpe soodsam ja mugavam, sest ta ei pea Eestisse kolima ja oma senisest tööst loobuma, samuti ei pea ta pere ja sõprade juurest lahkuma. Praegu poleks välismaalasel ka kuigi mugav Eestist ühte teda huvitavat ainet võtta, eriti kui see toimub näiteks paar tundi nädalas mitu kuud järjest, aga e-õpe lahendaks selle probleemi, sest siia ta sõitma ei peaks.

E-õppena saaks pakkuda nii üksikuid aineid kui ka mikrokraade (mitmest ainest koosnevaid mooduleid) ja tulevikus võib-olla ka kraadiõpet (kui näiteks sama osaleja on läbinud mitu moodulit ja kirjutanud lõputöö või teinud eksami).

Lisaks saaks pakkuda senisest rohkem tasulisi e-konverentse: nii ei ole takistuseks ka kohati hõredad lennuühendused või suurte ruumide nappus. Osalejatele on sellistel konverentsidel osalemine odavam (pole reisikulusid) ja tänapäevaste lahendustega saab huvilistele korraldada ka privaatsemaid nn. kohvipausi- või lõunalauavestlusi, mis ürituse väärtust suurendavad.

Muidugi on selles äris ka praegu palju konkurente, samas võimalikke huvilisi peaks esialgu piisama ka meile.

Eestile on sellised lahendused heaks võimaluseks riigi tuntust suurendada, e-tiigri mainet värskendada ja võrgustikke laiendada. Lisaks haridusasutustele saavad niimoodi kasu ka ettevõtted ja riik.