Myraka ettevõtlusblogi: festivalimaastik kihutab kollapsi suunas

“Ei, aeg ei peatu. Ei-ei!” nagu teadis juba õige mitukümmend aastat tagasi rääkida rahva lemmik Ivo Linna. Alles ma lõin oma toiduhaagist läikima, koostasin suvegraafikut ja viilutasin porgandeid, nii et laastud järel ja nina vesine. Praegu on jälle nina vesine, aga sellepärast, et sügis, va sitaratas, on märkamatult ukse ette veerenud.

Puud valmistuvad looduse striptiisietenduseks ja vastutustundlikud pereisad rehvivahetuseks. Äng hiilib ligi, aga elu läheb edasi. Nii lihtsalt on.

Kuna ka minu festivalisuvel on joon all, tundub olevat õige hetk see kuidagi kokku võtta. Pisut nukker on küll pooleks aastaks aianurka konutama lükatud toiduhaagise suunas vaadata, aga tegelikult tuleb keskenduda sellele, mis ootab ees. Ja ees ootab suuremalt jaolt teadmatus.

Kuidas väikeettevõttel Suur M siis läinud on? Ootused olid ju kõrged: suvega tuleb nii palju pappi kokku lükata, et talvel kamin soe ja külmikus toidupaluke ootamas oleks. Reaalsus: suvi läbi, raha läbi. Ehk siis jagus küll igapäevaseks elamiseks, kuid üle ei jäänud midagi. Põhjuseid selle taga on õige mitmeid ja küllap need tulevad edasise heietuse käigus ka lagedale.

Suve jooksul jõudsin osa võtta nii umbes tosinkonnast sündmusest. Mõnele meid ei soovitud, mõnest polnud meie teadlikud ja mõnega olid möödunud hooajal juba valusad õppetunnid saadud. Ühesõnaga polnud graafik tapvalt tihe, aga no ega palju rohkem poleks kalendrisse ka enam mahtunud.

Empiiriliselt on kupli alla juba pisut tarkust kogunenud, aga see ei tähenda suurt midagi – algajastaatusest välja vingerdamine võtab veel aega.