Myraka ettevõtlusblogi: lükrasõja veteran raporteerib

Juba Henrik Visnapuu teadis, et mõnikord võib kevad ikka kohe täitsa teisiti tulla. Minul tuligi. Esiteks juba sellega, et saatis mu pikemale reisile. Ja reis tuli omakorda hoopis teisiti, kui mina seda plaaninud olin.

Meie eepilisest retkest Itaalia lõunatippu ma siinkohal rääkima ei hakka. Sellest saaks terve raamatu – ja saabki, mis seal salata. Piirdun tõdemusega, et see oli minu elu esimene puhkus, mille lõppedes puhkusest puhkust vajasin. Liiga palju kilomeetreid, liiga vana auto, liiga suured ambitsioonid ning liiga vähe rahalisi vahendeid nende elluviimiseks. No otsapidi põhimõtteliselt sama seis, mis on mul ärilises plaanis, eks ole.

Tegelikult oligi mul kindel plaan Eestimaale naastes kusagile metsa pageda, jalg sirgu ja mobiiltelefon välja lülitada ning senikaua end haletsedes mölutada, kuni eluvaim tagasi kehasse voolab.

Kodumaa ei olnud enam väga kaugel – asusin parasjagu kusagil Põhja-Austrias –, kui telefon helises. Toru teises otsas oli üks legendaarne Viljandi toitlustusettevõtja – mees, kes juba 1990ndatel saslikuvarrastega osavasti žongleerida mõistis.

“Kuule, mul on siin üks suurem üritus tulemas,” alustas ta murelikul toonil. “Tööd on mitu päeva ja rahvast üle kahe tuhande. Aga tahavad sellist teistsugust, tervislikku ...” Mees kogus end paar sekundit, et hirmus sõna üle huulte poetada: “… veganvärki.”

Kuulsin toidukunni kergendatult ohkamas, justkui oleks kuri vaim ta kehast äsja lahkunud.