Markus Vaher: sõjas võidab see, kes on kiirem, targem ja julgem

Piki Peipsit on langenud uus raudne eesriie. Eesti on rinderiik.

Seni, kuni kestab hübriidsõda Venemaaga, pole meil võimalik loota tavalisele majanduselule. Me ei saa kasutada ära oma soodsat asukohta Lääne-Euroopa ja Vene turu vahel. Välisinvestorid ei saa olla kindlad oma investeeringute turvalisuses. Kõikumised rahvusvahelistes energiahindades ja ootamatused hargmaistes tarneahelates on väljaspool meie kontrolli. Riiklikud vahendid, mida rahuajal kasutataks investeeringute tegemiseks ja rahva heaolu kasvatamiseks, on suunatud riigikaitse hädavajaduste katmiseks.

Kuid ka sõjamajanduses võime tulla võitjateks. Peame tulema.

Ukrainlased on droonisõja arendamisest teinud prioriteedi. Alates veebruarist on Ukraina relvajõududel selle jaoks eraldi väeosad, alates märtsist on käivitatud tsiviil-drooninduse õppekavad kutsekoolides.

Senine töö on ka vilja kandnud. Möödunud nädalatel on lahinguväljale jõudnud ennastjuhtivad õhumasinad, mis enam inimoperaatorit tankide tabamiseks ei vaja. On vaid aja küsimus, millal Vene relvajõud selle tasemini jõuavad.

Kõrgtehnoloogilise kaitsetööstuse alged on meil olemas, küllalt kajastust on leidnud sellised ettevõtted nagu DefSecIntel Solutions, Threod Systems ja loomulikult Milrem Robotics. Sektor on kasvamas, ennustades enesele käibe mitmekordistumist selle kümnendi lõpuks.

Ent välisettevõtete osalus on olnud väike. Selle vea võiks parandada kvalifitseeritud tööjõubaas, mis muudaks meie turu atraktiivseks.

Siin on võtmetähtsusega kõrgharidusasutused, kes peaksid koondama kaitsetööstusele tarvilikud oskused: sõjapidamine Kaitseväe Akadeemiast, inseneeria ja arvutiteadused ülikoolidest. Viimaste seas on kriitiline just sügav arusaam küberkaitsest, robootikast ja masinnägemisest.

Et teadmised sõjapidamisest ja teadmised tehnoloogiast omavahel kokku viia, peab kokku viima ka õppeasutused. Ja sellele lisanduks alusteadmus, esmased teadmised kesk- ja kutsekoolidest, riigikaitsekursustelt, nii nagu tehakse Ukrainas.

Mida siin karta? Et see muutus ei toimu piisavalt kiiresti.

Üheks takistuseks on üleüldine jätkuv uskumatus, et elame hübriidsõjas, ja teadmatus, kuidas selles olukorras talitada. Eestis pole veel selge, kellele või millele saab segastel aegadel loota. Lisaks veel mõned, kes seda kõike eitavad.

Teine ja konkreetsem probleem on vanade harjumuste inerts nendes asutustes, mis peavad kiiresti tegutsema. Kaitseväelased, staabist ajateenijateni välja, ei saa endale lubada suhtumist, et nad elavad paralleelmaailmas, müttavad metsas, las kõrgem matemaatika ja inseneeria jäävad nohikutele kusagil kaugetes ülikoolides. Ja needsamad kõrgkoolid ei saa vandlitornis unistada, samal ajal kui idapiiri taga on kogu ühiskond rakendatud sõjavankri ette.

Kolmas samm on riigi ja ettevõtjate koostöö, vana teema uues kuues. Kaitsetööstust jäävad lisaks tööjõupuudusele piirama teisedki turutõkked ja juriidilised takistused. Riigil on moraalne kohustus aidata nende ületamisega. Eesti paindlikkust digiriigi ülesehitamisel ja iduettevõtluse toetamisel peaks seega imiteerima kaitsevaldkonnas.

Sõjas – ka hübriid- ja majandussõjas – võidab see, kes on kiirem, targem ja julgem. Kui tahame, oleme konkurentsivõimelised juba õige varsti. Ja peamegi olema.

Eestil on moraalne kohustus valmistuda halvimaks. See on igasuguse edukuse esimene eeldus.