Korteri hinnast saab tingida vaid mõne protsendi

Pakkumis- ja tehinguhinna vahe on oluline indikaator, mis näitab seda, kui suur on soovide ja tegelikkuse vahe ehk kui palju on ülehinnatud kortereid ning kui suured on hinnakäärid. Viimastel aastatel on need vahed püsinud suhteliselt ühtlasena, mis viitab stabiilsele ostujõule. Seda kinnitab ka tehingute arvu statistika.

25 uusarenduse tehingute põhjal selgus, et pakkumis- ja tehinguhindade vahe oli enamuses väike, jäädes valdavalt mõne protsendi juurde. Nii et ei midagi üllatavat – nõudlus on olemas ja turg stabiilne.

Järelturul olid hinnavahed erinevates segmentides, näiteks tüüpmajade 2- ja 3-toalised korterid, enamasti 3–5 protsenti. Suuri erinevusi ei tekkinud ka siis, kui läksin vaatlusega Tallinnast väljapoole. Suuremad vahed tekkisid eksklusiivsema kinnisvara puhul või piirkondades, kus võrdlusmaterjali on vähem. Nii oli näiteks Harku valla eelmise aasta üksikelamute, mille tehingusumma oli vähemalt 200 000 eurot, pakkumis- ja tehinguhinnavahe ligi 6 protsenti.

Järelturul tuleb hinnavahe puhul arvestada veel tõsiasjaga, et viimane pakkumishind võis tõenäoliselt olla madalam kui esialgne. Ehkki üksikud hinnavõidud ulatusid 10 protsendini ja isegi enam, on see pigem erandlik nähtus ning valdavalt on tingimisruumi kuni 5 protsendi ulatuses.

Allikas: Uus Maa blogi