Rumalad lõpetajad ärgu kõrgkoolist väljugu

Olen umbes 20 aastat teaduse tegemise kõrvalt õpetanud ülikoolis majandusaineid ja loomulikult kohtunud väga paljude tarkade ja tublide tudengitega, aga paraku just viimastel aastatel tuleb järjest rohkem ette selliseid, kes näiteks ei saa aru, kuidas nõudluse ja pakkumise kõverad tuleks joonistada (milline neist on langev ja milline tõusev) ja mida tähendab mingi kõvera nihkumine ühes või teises suunas (st kuidas hinna ja koguse muutus nõudluse või pakkumisega seotud on).

Paljud ei saa ka aru, milline kursimuutus tähendab euro tugevnemist ja milline nõrgenemist ja kuidas see võiks eksporti ja importi mõjutada, kuidas tollid ja kvoodid mõjutavad väliskaubandust või mida tähendab maksebilanss ja mida jooksevkonto (loomulikult on neile kõiki neid teemasid põhjalikult selgitatud). Mõni tudeng ei oska isegi lihtsamaid arvutusi teha ilma abivahendita (nt ühe väitel 3 × 3 = 18) ja üks ei saanud sellestki aru, mida tähendab „horisontaalne“ ja mida „vertikaalne“, kusjuures tegu polnud taoliste tudengitega, kes aines hädavaevu 10% punktidest kokku suudaks saada (kuigi ka neid on mingi ime läbi ülikooli sattunud). Pärast ülikooli lõpetamist saavad neist riigiametnikud, ettevõtjad, juhid… ja paraku majandus kannatab selle tulemusena.

Kolmandaks on oluline suurem riigi toetus: rohkem stipendiume parematele õppijatele, eelistatult sellised, mis võimaldaks neil reaalselt ka töökoormust vähendada, mitte ainult „abiks ikka“ paarisajaeurone toetus, ja ülikoolide suurem rahastamine, et parimad töötajad tuleks ja jääks ülikooli.

Ülikoolidele oleks kasu ka sellest, kui neil lubataks senisest enam ise raha juurde teenida, st rohkem ja lihtsamalt tasulisi õppekavasid pakkuda: praegu oleks küll mõnele erialale piisav nõudlus olemas, aga paraku piirangute tõttu seda ikkagi pakkuda ei saa.