Sangarit peksavad omad vitsad

Kui Sangar aastal 1992 maailma ühe kõvema särgitootja Etoni allhankijaks sai, siis oli see kahtlemata kõva sõna. Tollal oli säärane partnerlus auasi, kui lääne ettevõte äsja Nõukogude Liidust eraldunud vabariigi pisikese tegijaga käed lõi. Aga veerand sajandit on läinud ja paradigma muutus on toimunud: edumeelsed Eesti ettevõtted mitte ainult ei räägi sellest, et odava allhanke aeg on läbi, vaid päriselt ka elavad selles.

Sangar on küll edulugu selles mõttes, et nõukaajast pärit ettevõte on suutnud veerand sajandit iseseisvust kaasa teha ja väljamaal ettevõtteidki osta – Sangariga ostmise aegu samasse suurusjärku jäänud käibenumbriga Oscar of Swedeni omandamine oli kahtlemata märgiline ja edumeelne samm – kuid kui ühe suurkliendi lepingu ülesütlemine toob automaatselt kaasa suurkoondamise, siis ilmselt on tehtud klassikaline viga ehk pandud liiga palju mune ühte korvi.

Jüri Krafti näoga Sangar ei ole end avalikkusele ülearu avatud või edumeelse ettevõttena näidanud. Vana Kraft on pahandanud, et miinimumpalga tõus hävitaks Eesti kergetööstuse sedamaid, tundmata muret, mismoodi paistab välja ettevõte, kelle ärimudel madalale palgale üles ehitatud ongi. Ka on ta kiidelnud, et tõi „omal ajal“ Balti manufaktuuri ja Kommunaari tublisid Vietnami tüdrukuid, hoolitsedes, et need töö lõppedes kohe koju tagasi läheksid. Pahura pankuri ja sõnaahtra mehena meeles Vahur Krafti on ta iseloomustanud enda masti juhina – mõni pidi pahandama, et olevat autokraat, aga ega siis ettevõttes ju teisiti saagi.

Eestimaal rõivatööstur olla pole muidugi mingi meelakkumine. Kes kleidi- või ülikonnakandjana või siis investorina Baltika saatusele kaasa elanud, see teab. Täitsa korralikke sprordiriideid teinud Ilves-Extra läks pankrotti, sest nii pisikesel turul kalleid ja kvaliteetseid asju müüa lihtsalt ei õnnestu, mujal ilmas läbilöömiseks peab aga peale hea töö ja kvaliteetse kanga olema ka kassi visadus ja südantsoojendav ja särav lugu, nagu hästi teab näiteks Reet Aus. Suure bravuuriga Marati ostnud Kristi Täht aga müüs selle üsna pea edasi Kraftidele. Nood lubasid nõukaajast vägistamiskindla pesu ja lontis dressipükse järgi siiamaani mäletatava Marati taas suuremalt pildile tuua, aga imet ei paista olevat sündinud.