Platvormitöötaja - tööline või ettevõtja?

Uberi, Wolti, Airbnb ja teiste jagamismajanduse platvormide edu on viimasel paaril aastal suunanud üldsuse tähelepanu võimalusele veebiplatvormide vahendusel tööd teha, kuid alles nüüd on jõutud platvormitöö, selle tegijate ning mõju põhjalikuma uurimiseni.

Hiljuti seitsmes Euroopa riigis – Suurbritannias, Rootsis, Saksamaal, Austrias, Hollandis, Šveitsis ja Itaalias – tehtud uuring leiab, et 9–22% nende riikide elanikest on saanud tulu platvormitööd tehes. Regulaarselt teeb platvormitööd enam kui pool platvormitöötajatest.

Tõsine probleem on, et enamikule platvormitöötajatele ei kohaldu tavatöötajale mõeldud töö- ja puhkeaja regulatsioonid ega tavapärased töökeskkonda puudutavad nõuded. Inimesed saavad platvormi vahendusel ka vähem tööd, kui nad tahaksid, ning tunnitöötasu jääb üldiselt alla rahvusliku mediaani. Üle poole platvormitöötajatest oli viimase viie aasta jooksul olnud töötu ning vaid kolmandik teeb kogumispensioni makseid. Olukorras, kus platvormitöö tegijate hulk eeldatavasti jätkuvalt kasvab, võib platvormitöötajate sotsiaalkaitse puudumine ja madal sissetulek olla oluline risk.

Uberi kaasus

Üks lahendus on asetada senisest suurem vastutuskoorem platvormide õlule. On hakatud argumenteerima, et platvormitöö meenutab tavalist töösuhet, eriti juhul, kui platvorm on töötegijale peamine tööandja. Markantseim hiljutine näide on Uberi sõidujagajate kollektiivne kohtuvaidlus Suurbritannias, mille tulemusel leiti, et sõidujagajad ei erine kuigivõrd tavalistest töötajatest ning neil peaks samuti olema õigus haigushüvitisele, garanteeritud miinimumpalgale ja puhkusele.

Mõnes riigis on kasutusele võetud ettevõtja ja töötaja õiguslik vahevorm ehk majanduslikult sõltuva lepingupartneri staatus. See võib aga kaasa tuua kasvanud maksukoormuse töötegijale ning on kaheldav, kas nad võtaksid selle omaks.

Kolmas võimalus on tunnistada platvormitöö vaid üheks nähtuseks töö laiemalt muutuvas kontekstis ning luua juba ennetavalt uusi riiklikke lahendusi mitmekesise ja varieeruva intensiivsusega tööelu jaoks.

Praegu on veel vara öelda, milline neist võiks olla asjakohane Eestis, kuid probleemi tuleb märgata ja teadvustada ka riiklikul tasandil.