Eesti elanike sallivust mõõtvaid uuringuid lugedes on hakanud tunduma, et nendele küsimustele vastamine on Eesti inimesele nagu vihkamise minutid, kirjutab Äripäeva konverentside programmijuht Kertu Ruus.

- Kertu Ruus
- Foto: Meeli Küttim
Sel nädalal tutvustati Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel tehtud Saar Polli uuringut “Elust, usust ja usuelust 2015”. Kõige huvitavam esitletud tulemustest on sektsioon pealkirjaga “Tegevuste lubatavus ja mittelubatavus“. Seal loetletakse üles paljud asjad, millele justkui oodatakse kõrge moraaliga Eesti rahva halvakspanu. Siia hulka käivad loomulikult homoseksualism ja samasooliste kooselu, kuid ka abielueelsed seksuaalsuhted, lahutus ja abielurikkumine. Hindamiseks on välja pandud isegi selline hirmutav kontseptsioon nagu “Truudusetud vabaabielus“.
Tulemusi lugedes on mul jälle tuttav tunne – ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes niimoodi arvaks. Ja ometi on austet turu-uuringufirma tõestanud, et ma ei tunne oma kaaskodanikke. Näiteks rohkem kui veerand Eesti elanikest keelaks rangemalt või vähemrangemalt abielueelsed seksuaalsuhted. Ja seda riigis, kus isegi Eesti soost lastest sünnib vaid kolmandik ametlikust abielust.
Igasugust abielurikkumist ja truudusetust ei tohiks enamiku meelest tolereerida. Seevastu surmanuhtlust pooldab 70% meie elanikest ja huvitaval kombel on saanud päris palju „punkte“ ka eutanaasia. Eesti inimene ei tea mitte ainult, kuidas teised peavad elama, vaid on valmis võtma julgeid seisukohti ka selles, kuidas nad peavad surema.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seotud lood
Olles kümme aastat olnud tegevjuht ja vestelnud enam kui 400 teise tegevjuhiga, olen täheldanud ühte mustrit. Eelarves saab esimesena löögi see, millest tegevjuht kõige vähem aru saab. Põhjus on selles, et juhatusel pole andmeid, milline on kindla tegevuse otsene mõju nende ärile - ja milles ei olda kindel, seda on loogiline kärpida. Just seetõttu on turunduse rida esimeste seas, kuhu käärid kallale lähevad.