Maksumaksja päästab oma rahaga panku

Uues Atlantic ajakirja numbris kirjutab MIT professor ja endine Rahvusvahelise Valuutafondi majandusteadlane Simon Johnson, et pangad on sisuliselt pantvangi võtnud USA valitsuse – majanduspoliitikat tehakse mitte USA kui riigi huvidest, vaid hoopis pankade huvidest lähtuvalt. Johnson leiab, et kriisist ei saada üle enne, kui murtakse pangandusoligarhia, kes vajalikke reforme blokeerib.

Milles siis asi? Praeguseks ajaks on paljud pangad oma kapitali maha mänginud riskantsete kinnisvaralaenudega. Kui laenude tagatise (kinnisvara) väärtus langes, kadus ka lootus, et riskantseid kinnisvaralaene tagasi makstakse. Loogiline oleks, et taoliste halbade laenude kaotused kannaksid pankade aktsionärid ja pankade kreeditorid (võlakirjade omanikud). Aga ei! Bushi administratsioon püüdis teha kõik mis vähegi võimalik, et kaotajaks ei osutuks mitte pankade omanikud, vaid hoopis riigikassa ja selle kaudu maksumaksja. Näiteks pakkus erainvestor Warren Buffett möödunud sügisel kõige paremas olukorras olevatele pankadele 10 protsendise intresssiga laenu. USA riigikassa pakkus aga kõikidele pankadele – nii heas olukorras kui lootusetult pankrotistunutele - laenu 5 protsendise intressiga!

Kui Bushi admisnistratsiooni seisukohalt tundus niisugune pro-business poliitika loogiline, siis Obama valimisloosungiks oli CHANGE ehk MUUTUSED. Ometi paistab, et muutunud pole mitte midagi…

Detailidess pikemalt süvenemata võib ütelda, et Obama plaan pankade päästmiseks on vandenõu, kuidas pankadele tasuta anda sadu miljardeid dollareid maksumaksja raha. Kavas on osta pankade rämpslaene turuhinnast kõrgema hinnaga. Rämpslaenude ostmiseks on erasektorile loodud soodsad tingimused – USA valitsus finantseerib 90 protsenti rämpslaenude ostuhinnast ja kannab 90 protsenti võimalikest kaotustest. Erasektori firmad – hedge fondid ja pangad – kes kavatsevad Obama plaanis osaleda, võivad oma raha kolme või isegi viiekordistada. Plaani ebaõnnestumise korral on erasektori investorite kaotused minimaalsed, sest 90 protsenti kaotustest kannab maksumaksja….

Pole selge, kas kirjeldatud plaan läbi läheb. Selge on aga, et senikaua, kui USA administratsioon ignoreerib probleemi ennast – pankade maksejõuetust – kriis ainult süveneb.

USAs ja mujal maailmas on palju panku, kes on praeguseks pankrotis. Seda on kerge näha vastava panga aktsiakursi järgi. Kui kurss on langenud alla kümne dollari, siis tavaliselt pole pank enam maksujõuline. Taolisi panku hoitakse elus ainult riiklike toetustega.

Targem oleks seesugused “elavad surnud” pangad likvideerida. Aga seda ei õnnestu teha pankade suure poliitilise mõjuvõimu tõttu. Nagu ka president Bushi valimiskampaania puhul, olid ka Obama kampaania ühed suuremad rahastajad pangad, sealhulgas ka mitmed praeguseks maksujõetuks muutunud pangad. Seepärast ei kiirusta president Obama pankade restruktureerimisega, vaid püüab koos pankadega tekitada muljet, nagu pankade probleemid oleksid pinnapealsed ning laheneksid iseenesest.