Äripäev elektriautode 24 tunni sõidul: lugu sellest, kuidas kilpkonn ei võitnud võiduajamist

Mul oli Leetu elektriautode 24 tunni sõidule minnes kaks oletust. Mõlemad osutusid valeks. Üks kahjuks, teine õnneks.

Aga kõigepealt võistlusest endast.

Lühidalt: Eldrive 24h EV Race. 12.-13. september. Panevėžys, Leedu. Kutsekooli õppesõiduväljakule moodustatud 1,4 km pikkune kitsas ringrada. Võitis see, kes läbis ööpäeva jooksul kõige rohkem ringe.

Seal me siis olime. Meie, see tähendab tiim Nissan Nismo – kogu mineku organiseerinud Nissani Baltikumi turundusjuht Henri Daum, tehnikaportaali Accelerista peatoimetaja Veli Valentin Rajasaar, Masinawärgi autokanali esindaja Silver Kleimann-Leimann ja mina. Ning loomulikult meie võistlussõiduk Nissan Ariya Nismo – Nissani hästi tuntud elektrilise pereauto võimsam-edevam versioon.

Suur, kõrge ja võimas Ariya Nismo ei hiilga väikese energiakuluga, ent pean tunnistama, et vähemalt minul oli pisike võidulootus põues. Sest millised elektriautod sõidavad ühe akutäiega kõige pikema maa? Üldiselt ikka suurema akupakiga kopsakamad masinad. Meie autol oli akusid tutsked 87 kWh, samas kui valdavalt olid stardis kompaktsed autod: kolm Renault 5, kaks Volkswagen ID.3e, MG 4, särtsutoitel Mini.

Pealegi sai Veli eestvedamisel enne võistlust Tabasalu kardirajal käidud, erinevatel kiirustel energiakulu mõõdetud ning tehisaru abil rehkendatud, kuskohas tempo ja sõiduulatus n-ö lõikuvad. Selgus, et magusaks keskmiseks kiiruseks on 50 km/h. Niisiis seda sihtisimegi.

Teisisõnu oli meie muinasjutuline plaan justnagu hiidkilpkonnana tasa ja targu oma sõitu teha ning elektrijänestest mööda lipsata, kui nood oma akusid laevad.

See oli põhjendamatu optimism, mis tulenes sellest, et me ei osanud õigesti lahti dešifreerida, mida võistluse reeglid sisulises mõttes tähendavad.