Trumpi suursugust plaani ähvardab kõrbemine

Esmalt proovis heaga Angela Merkel, kui paistis siiralt uskuvat, et Putini Venemaaga on võimalik Ukraina asjus heas usus läbi rääkida. Siis proovis heaga Donald Trump, kes näeb kagebiidist presidendis jätkuvalt vist iseennast — või siis vähemasti eeskuju, mille poole püüelda. Kummalgi juhul asja ei saanud ja kui uskuda viimastel nädalatel öeldut-kirjutatut, siis tahaks nii Berliin kui ka Washington osa sellest läbikukkumisest Eesti, Läti, Leedu ja Poola kraesse kirjutada.

Mullu üsna eluvõõra memuaariga maha saanud Merkel — vähemasti Läänemere äärest vaadatuna — ärritas möödunud nädalal taas Venemaaga piirnevaid Euroopa riike, kui andis mõista, justkui oleks suure sõja eel luhtunud läbirääkimised Putiniga eeskätt seetõttu, et seda torpedeeris eelmainitud seltskond. Septembris kirjutas Financial Timesi juhtiv väliskommentaator Gideon Rachman, et osa Washingtoni aparaadist kurdab euroliidu Vene-poliitika „eestitumise“ üle. Balti diplomaadid olla oma Vene-vastasuses ideoloogilised.

Olgu, kuidas on, Merkeli ja Trumpi ponnistused on jäänud tulemuseta ning reedel võivad mõlemad Nobeli rahupreemiast suu puhtaks pühkida. Tõsi jah, Trump püüab Gazas rahu saavutada — sellest pikemalt allpool — ja ta oli vahendajaks Aseri-Armeenia rahudiilile — või siis Aberbaidžaani [sic] ja Albaania omale, nagu ta oma Briti visiidi ajal võõrustajate suureks kohmetuseks lausus. Sisuliselt võtab aga Trumpi otsustusvõimetuse kokku vastus küsimusele, kas ta on juba otsustanud anda Ukrainale 2500 kilomeetri kaugusele ulatuvaid Tomahawk-rakette: „Ma nagu otsustasin enam-vähem … Ma ei taha, et [sõda] eskaleeruks.“

Sõda Gazas sai täna kahe-aastaseks, sõda Ukrainas on kestnud varsti ligi kaksteist.

Prantsuse kriis süveneb. Juba üle aasta põhiseaduslikus kriisis vaevelnud Prantsusmaa käekäik muutus esmaspäeval veel hullemaks, kui äsja ametisse saanud peaminister Sébastien Lecornu teatas ootamatult tagasiastumisest. President Emmanuel Macroni liitlase astutud sammu taga on lihtne asjaolu, et valitsusel pole parlamendis enamust riigieelarve vastu võtmiseks. Ehkki Lecornu sai presidendilt uue ülesande kolmapäeva keskööks punnseisule lahendus leida, tundub tõenäoline, et järgmise nädala tähtajaks ei suuda seadusandjad riigieelarve suhtes üksmeelt leida.