Hiina kehtestab ELi sealihale ajutised tollid

“Siin hommikulauas on valikus ainult köögiviljadega sarvesai ja kuulge, teine on lõhega,” ütleb seakasvataja ironiseerival noodil käesoleva aasta seakasvatuse konverentsi eel. “Jajah, nii ta on meil praegu,” vastab teine.

Praegune seakatkupuhang sunnib küsima, kas Eestil on üldse vaja oma toidutootmist, kui see riigile korda ei lähe, kirjutab Maag Foodi juhatuse esimees, Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu liige Silver Kaur.

Sigade Aafrika katku levik on jõudnud olukorda, kus sealihatootjad otsivad mööda Eestit, kust vähegi saaks veel kodumaist toorainet. Samal ajal otsitakse liha ka välismaalt.

Umbes 3000pealist seafarmi pidav Lääne-Virumaa ettevõtja Ermo Sepp kahtleb, et paljud seakasvatajad jaksaksid pärast katku ja seakarja hukkamist tegevusega jätkata.

Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.