Suurpank kandis firmamatjale kogemata raha. Aga tagasi seda ei saa

Firmamatjate mentaliteet on pärit 90ndatest ning sellise äri jätkumine näitab mõnes mõttes ka maksuameti tahtmatust asjaga tegeleda, nentis Äripäeva ajakirjanik Meelis Mandel saates “Äripäev eetris”.

Võlgu taga ajavate partnerite pikalt saatmises näeb mängu ilu firmamatja Raul Pint. Kuigi riigis on varsti kümme aastat püütud firmamatjate äri summutada, näitab Äripäeva eksperiment, kuidas see käib täistuuridel edasi – Raul Pinti ei sega sealjuures isegi ärikeeld.

Pahatahtlike likvideerijate kliendid eelistavad oma raskustes firmasid maha raputada, kuna see teekond on lihtsam kui pankrotimenetlus. Et tegelikult püsib vastutus mineviku eest veel aastaid, jääb klientidel sageli tähelepanuta.

Viimase aasta jooksul on firmade matmine märgatavalt kasvanud ning tegevusalale on sisenemas ka uusi tegijaid. Firmamatjad on isikud või ettevõtted, kes pakuvad teenust raskustes olevate firmade likvideerimiseks, sageli eesmärgiga vältida võlausaldajate nõudeid või maksuameti tähelepanu. Rahvapäraselt kutsutakse neid ka “tankistideks“.

Olles kümme aastat olnud tegevjuht ja vestelnud enam kui 400 teise tegevjuhiga, olen täheldanud ühte mustrit. Eelarves saab esimesena löögi see, millest tegevjuht kõige vähem aru saab. Põhjus on selles, et juhatusel pole andmeid, milline on kindla tegevuse otsene mõju nende ärile - ja milles ei olda kindel, seda on loogiline kärpida. Just seetõttu on turunduse rida esimeste seas, kuhu käärid kallale lähevad.