Saage tuttavaks – Viru-Nigula muusikakooli direktor, tšellist Pärt Tarvas

Küsimusele, kes või mis oleks Pärt siis, kui ta ei oleks muusik, laiutas mees käsi. “Ega ma muud oskagi. Arhitektidest ema-isa tegid varakult kindlaks, et minust arhitekti ei saa, sest joonistasin etteantud paberile sirge kriipsu asemel mingi käkerdise, nii pandi mind viieaastaselt hoopis muusikakeskkooli eelklassi. Tšello valiti pilliks seetõttu, et olin juba väiksena pikka kasvu,” sõnas 193 cm pikkune Pärt.

“Orkestrandil olevat kindel leib garanteeritult laual,” muigas ta. Nõuka-ajal oligi, sest elukutselistest muusikutest peeti lugu, mis väljendus heldelt ka palganumbris. “Tänapäeval võib seda küll rohkem ulme rubriiki lahterdada,” märkis Pärt.

Muusikakeskkoolis käis poiss põhikooli lõpuni, kuid kuna sooritas eriala lõpueksami hindele “kaks”, visati ta sealt välja. “Tahtsin siis minna Otsa kooli elektrikitarri õppima, aga jäin keset suve, just katsete ajal, haigeks. Seega ei jäänud muud üle kui seada sammud kooli, kuhu said kõik alati sisse - see suurepärane kool oli 6. kutsekeskkool Tallinnas Koplis. Järgmised poolteist kuud õppisingi seal elektrikuks,” meenutas mees.

Kui kooliajast tuttav muusik ja pedagoog Erich Loit sellest haisu ninna sai, käskis ta Otsa koolil poiss kohe vastu võtta. Võetigi, kuid tingimusega, et pilliks jääb tšello, nii et elektrikitarri-unistus jäi täitmata. Õpetaja oli noor, kellel oli viitsimist poisiga jännata (“olin erakordselt halva iseloomuga teismeline marakratt!”) ja kui vaja, tiris ta poisi Pegasuse kohvikust veiniklaasi tagant kooli ja pani luku taha pilli harjutama ega lasknud enne välja, kui lugu akuraat ette mängitud ja silmavaade selge.