Naiste jalgpall võitleb tohutu lõhega rahastamises
Jalgpalli maailmameistrivõistlused on pälvinud sadade miljonite fännide tähelepanu üle kogu maailma, kuid naiste jalgpall kannatab endiselt tohutu soolise palgalõhe ja rahastamise nappuse käes ning käivad ka vaidlused mängijate kohtlemise üle.
Kui eelmisel kümnendil liikus Araabiast raha Euroopa jalgpalli, siis nüüd transporditakse Euroopa jalgpall ühes tükis Araabiasse, kirjutab jalgpalliajakirjanik Andres Must Äripäeva essees.
FCI Levadiat, tunamullust meisterklubi ja tänavust kõrgliiga liidrit ähvardav pankrot viitab kroonilistele probleemidele Eesti jalgpalli juhtimisel, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Oma lemmikmängija särgi ostmise kõrval on jalgpallihuvilistel võimalus ka investeerida mõne börsil noteeritud jalgpalliklubi aktsiaisse. Ent suurt tulu sellest loota ei tasu.
Kujutage ette ehitusplatsi, kus töötab korraga tuhandeid spetsialiste. Siin paigaldatakse seadmeid, rajatakse kaabeldusi, paigaldatakse ventilatsiooni ja monteeritakse torustikke. Tööalad muutuvad pidevalt, ehitustehnika võtab ruumi ning ligipääs vajalikele piirkondadele võib olla piiratud. Lisame siia veel kilomeetreid torustikke, sadu keevisliiteid ja range tähtaja objekti käivitamiseks.
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.