Mall Lepiksoo: minu töö on nagu kirglik armastuslugu, mis vajab väetamist ja kastmist

"Tuleb osata väikestest asjadest rõõmu tunda, suuri asju juhtub väga harva. Praegu on ümbritsev olukord raske ja närviline, saan sellest kõigest aru. Aga seda enam peab püüdma märgata midagi positiivset või ulatama kellelegi abikäe," lausus ta.

Perearstinduses kõige suuremaks mureks on Lepiksoo sõnul praegu ressursipuudus: pole arste, pole õdesid.

Sellised tunnustused on alati üllatavad, meeldivad ning tekitavad sooja tunde ja tänulikkust.

Mul on kodus veel orden nõukogude ajast, Austuse märk, mis omistati 1981. aastal, kui juhtisin noore arstina meie haigla sisehaiguste osakonda. Iga märkamine on meist igaühele oluline, olgu aeg, milline tahes. Mu nimistus on niipalju suurepäraseid inimesi, mul on tublid õed, suurepärane tööpaik. Igal päeval on murede kõrval ka palju rõõmu, nii et tööst loobumise mõtteid hetkel küll pole pidanud. Olen tänulik ja õnnelik. See kõik innustab. Lubasin endale püüda olla iga päev 1% parem – inimesena, arstina, emana, vanaemana.