Elna Lumiste jaoks on poepidamine olnud suur unistus

Elnal on olnud eluaeg poepidamise vastu suur kirg. Ta tunnistas, et viimasel ajal küll müük hästi ei lähe, ostjaskond on kolinud internetti, aga kevadel on sagimist rohkem ning poe uksed aprilli lõpust igapäevaselt avatud.

Tegelikult algas Elna ettevõtjaelu lilledest ja seemnetest 32 aastat tagasi, kui ta sai Väike-Maarja lasteaiast koondamisteate. Lapsi jäi lihtsalt 1990ndatel väheseks ning üks tiib tuli sulgeda. „Otsisin mitu kuud tööd ja siis pakuti sinna aiandus-mesindusseltsi kioskisse,“ meenutas juba väikesena poepidaja ametist unistanud Elna.

Palk müüjana oli aga vilets ja last oli vaja üksinda kasvatada. Nii otsustas ta kioski pidamise üle võtta. Ta oli esimene FIE, kes alevikus poodi pidama asus – kooperatiivipoe ning tööstuskaupade kaupluse kõrval. „See oli algul mulle nii võõras, aga nii ta läks,“ tunnistas ta.

Siis pidi Elna aga minema hoolduspuhkusele, raskelt haigestusid tema ema ja abikaasa ning vajasid põetamist.

Pärast mõlema lähedase surma alustas Elna 2008. aastal uuesti. Ta kandideeris lilleletti müüjaks. Ja kui omanik lõpetas tegutsemise, võttis ta leti pidamise ise üle. Lahendus tuli Rotaks-R-ilt, mille kontor väikesest majakesest vallamaja tagant teisele pinnale kolis: ruumide omanik pakkus Elnale vabaks jäänud maja üürile ning Elna koliski oma lilledega sinna. „Ma algul vastu ei võtnud, aga hiljem nõustusin,“ tunnistas poeproua.

Nii ongi naine pudukaubaga vallamaja taga toimetanud 13 aastat. „Vallavanemale naersin, et vahetame majad ära. Mul on see madalam maja, mis ei paista välja,“ naeris Elna ja nentis, et peatee ääres astuks poest oluliselt rohkem rahvast läbi. Aga kohalikud teavad ja tulevad nagunii. Andmisrõõm on Elnale olulisem kui saamisrõõm ning poepidamisega pole ta tahtnud kunagi kiirelt rikkaks saada, vaid oma kaubaga klientide soove täita.