"Need lapsed on minu töö, kuni ma seda jõuan"

"Eenpalu (Anne Eenpalu oli 1998-2002 Kodutütarde peavanem - toim) aeg aastatel 2000 võeti kodutütreid palju vastu – neid oli vist klasside kaupa,“ rääkis Silvi Aasumets ja tunnistas, et sel ajal noortega väga ei tegeletud.

Alguses juhendas tuttavaid tüdrukuid Väike-Maarjas Diana Kirs, aga Kundasse kolides jäi tüdrukute juhendamine Silvi kanda. „Nad jäid mulle, midagi teha polnud,“ tõdes Aasumets.

„Meiega liitus ka kolm poissi, käisime 2003 Jõhvi paraadil ja 2004 Rakveres. Aastal 2003 oli kaks tüdrukut ja üks poiss ning aastal 2004 juba kaks poissi ja viis tüdrukut. „2004 ma registreerisingi ametlikult ära Väike-Maarja rühma,“ jagas muljeid kodutütarde algusaastatest kuni tänini neid juhendav Silvi Aasumets.

Alguses käidi Saaremaal suusalaagris ja suusavõistlusel. „Mõtlesin, et nii ei lähe. Võiksime ennast rohkem näidata,“ meenutas kodutütarde juht. Nii võttiski naine nõuks minna Vabariigi aastapäeva eel Mare Taari juurde ja pakkus kodutütreid appi.

Alguses jagati pidulikes vormides kohvi ja oldi auvalves. „Siis hakkasime ausamba juures käima ja end rohkem näitama.“ Lapsi hakkas vaikselt juurde tulema, toimusid esimesed laagrid. „Nõnda see läks: üks rääkis ühele, teine teisele, kiideti, kui põnev on,“ kirjeldas Aasumets asjade loomulikku käiku.

Enda sõnul pole ta juhina pidanud kunagi kodutütreid oma ridadesse värbama ega eraldi koolides organisatsiooni tutvustama. „Ükskord jälle tüdruk kirjutab mulle, et olen see ja tahan hakata kodutütreks. Mis ma pean selleks tegema?“. Loomulikult vastas naine, et täita tuleb sooviavaldus ja see juhi kätte toimetada. „Üks sõbranna võtab ühe ja teine teise kaasa – nüüd ongi neid üle kahekümne.“