Tuulepargi rajamine võib edaspidi omavalitsusele tuua kümneid tuhandeid aastas

Teletornist kõrgemate tuulikutega megaarendused merel, mis toodaksid mitmekordselt rohkem elektrit kui Eesti tarbib, pole salvräti nurgale kritseldatud ulmelised ideed, vaid reaalsed projektid. Kõiki neid gigavatte hoiab praegu aga kinni üks paberipakk, õigemini selle puudumine.

Kohalike vastuseisu uutele projektidele nimetatakse kohati moodsa aja tõveks, kuid sel on ka teine külg ning arendusi plaanivad ettevõtjad saavad vähemalt neljas asjas ise panustades probleeme ennetada.

Tuuleparkide rajamine ei peaks minema üle laipade, olgu need siis linnud või kalad, aga merealade kasutamise ja kaitsmise eest seisjate kompromissi leidmiseks üksteisele samm lähemale astuda peaks olema ju võimalik. Kuidas teistes riikides merepargid kerkivad, küsib Äripäev juhtkirjas.

Kujutage ette ehitusplatsi, kus töötab korraga tuhandeid spetsialiste. Siin paigaldatakse seadmeid, rajatakse kaabeldusi, paigaldatakse ventilatsiooni ja monteeritakse torustikke. Tööalad muutuvad pidevalt, ehitustehnika võtab ruumi ning ligipääs vajalikele piirkondadele võib olla piiratud. Lisame siia veel kilomeetreid torustikke, sadu keevisliiteid ja range tähtaja objekti käivitamiseks.