Kuidas maksustada virtuaalraha?

Eri andmetel on virtuaalrahaga kauplejaid Eestis tuhandeid. Tehinguid tehakse ülisuurtes mahtudes ja pigem on näha kasvutrendi. Küll aga on siiani lahendamata ülioluline küsimus, kuidas virtuaalrahaga kauplejate ja kaevandajate tegevust raamatupidamises kajastama peaks. See valdkond on praegu reguleerimata ning ainus asi, millega kõik tunduvad nõus olema, on see, et traditsioonilised raamatupidamisreeglid siin kohaldatavad ei ole.

Kui sellest võib veel aru saada, et raamatupidamisbürood ja audiitorbürood ei soovi sellel teemal sõna võtta (välja arvatud üksikud erandid) ja pigem hoiduvad virtuaalrahaga tegelevatest klientidest, siis maksuhaldur endale sellist luksust lubada ei saa. Virtuaalrahaga kauplejate hulk kasvab pidevalt ja maksuhaldur peab aru saama, kas ja kuidas sellised ettevõtjad oma maksukohustust täidavad.

Kohtule saadetud küsimus oli selles, kas virtuaalvaluuta vahetamine traditsioonilise valuuta vastu mahub direktiivi art 135 lõike 1 punktide d–f kohaldamisalasse. Mis tähendaks, et tegemist oleks sarnaselt traditsioonilise valuuta vahetusega maksuvaba teenusega.

Teiseks, mis puudutab käibemaksudirektiivi art 135 lõike 1 punktis e ette nähtud maksuvabastusi, siis selle sätte kohaselt vabastavad liikmesriigid käibemaksust „seadusliku maksevahendina kasutatava valuuta, pangatähtede ja müntidega seotud tehingud”.

Kohtujurist märkis oma arvamuse punktides 31–34, et käibemaksudirektiivi art 135 lõike 1 punkti e eri keeleversioonid ei võimalda ühemõtteliselt määratleda, kas seda sätet kohaldatakse üksnes tehingutele, mis puudutavad traditsioonilisi valuutasid, või käsitleb see ka tehinguid, mis hõlmavad muud liiki valuutat.

Kohus otsustas, et tehingud, mis puudutavad mittetraditsioonilisi valuutasid, see tähendab muud valuutat kui see, mis on ühes või mitmes riigis seaduslik maksevahend, kujutavad endast finantstehinguid, tingimusel et tehingupooled aktsepteerivad neid valuutasid kui seaduslike maksevahendite alternatiive, mille ainus mõte on olla kasutatav maksevahendina. Kohtu arvates ei ole põhikohtuasja puhul virtuaalsel valuutal bitcoin muud mõtet, kui olla kasutatav maksevahendina, ning et osa ettevõtjaid aktsepteerivad seda antud eesmärgil. Seega kuulub virtuaalvaluuta vahetus art 135 lõike 1 p e kasutusalasse. Kohus täpsustas ka seda, et virtuaalne valuuta bitcoin ei ole väärtpaber, mis annab omandiõiguse juriidilise isiku üle, ega sarnane väärtpaber, mille tõttu ei saa ta kuuluda art 135 lg 1 p f kohaldamisalasse.

Seega on meil vähemalt maksustamise osas pilt selge. Tulumaksu tähenduses on virtuaalraha puhul tegemist varaga ja käibemaksu mõistes maksuvaba teenusega.