Millal sureb sularaha?

Sularaha on kasutusel olevatest makseviisidest kaupmehele kulukaim. See nõuab lugemist, hoidmist, eritransporti, turvamist –rohkem aega ja rohkemate inimeste panust. Kuigi sularaha osatähtsus igapäevaostude tegemisel on aasta-aastalt vähenenud, on selle maht ikka märkimisväärne.

Eesti regionaalsed erinevused sularaha kasutamisel on päris suured. Kui Tallinnas ja Harjumaal on sularaha osakaal maksetest veerandile lähenev, siis Virumaa ja Lõuna-Eestis maksetest tehakse enam kui kolmandik sulas. Sularaha eelistajad kasutavad seda makseviisi osalt harjumusest, teisalt seab tingimused raha vastuvõtja võimekus muid makseviise pakkuda. Oma ning paraku mitte väike mõju sularaha kasutuse määrale on piiri- ja salakaubandusel, mis Lõuna-Eestis ja Virumaal käideldavaid  sularahakoguseid on suurendanud.

Tulevased põlvkonnad 

Kaasaegsete makselahenduste pakkumisel on linnad maapiirkondadest ette tormanud, mõneski maa- ja ökoelu olukorras ei suuda emb-kumb osapool ilmselt kõiki vajalikke toiminguid kuigi sujuvalt sularahavabaks teha. Samas mõjuvad kaardimaksevõimaluseta mitte kauplused ja teenindusettevõtted kohatu igandina.

Harjumus sularaha eelistada väheneb kardinaalselt ilmselt alles põlvkondade vahetusega. Sularaha kasutust vähendab kindlasti alternatiivsete makselahenduste kättesaadavus ja mugavus kõikjal – sellega kaob vajaduse „igaks juhuks“ sularahakoguste järele, millega inimesed kindlustavad, et nad piinlikku olukorda ei jää.

Sularaha kasutamine ja arutelud selle kaotamise teemal jätkuvad ilmselt veel paar aastakümmet. „Sukasäärde“ raha kogumise mõistet tundev põlvkond on asendumas mugavust hindav uue generatsiooniga, kellele on olulisem maksejõulisus ehk kasutatava raha olemasolu kontol ja maksekanalid. Tuleviku põlvkond kannab heal juhul kaasas vaid mobiili; plastikkaarte, kliendikaarte, paberist ostutšekke ja münte kohtab mõne aastakümne möödudes poes ilmselt väga harva.