Riigifirmasid juhtigu ärimehed

Riigi äriühingute nõukogu liikmete ülesanded tuleb muuta konkreetsemaks ja vastutuse piirid selgemaks. Tallinna Sadama uurimiskomisjoni raportis on ühe peamise ettevõtte juhtimise probleemina välja toodud nõukogu liikmete valimine erakondlikul alusel ja poliitilised erimeelsused aktsiaid valitseva ministriga. Lahenduseks on pakutud nõukogu liikmete valiku menetluse kehtestamist, mis põhineb nõukogu tööks vajalike oskuste, teadmiste ja kogemuste hindamisel, mitte aga poliitilisel kuuluvusel või erakondlikel eelistustel.

Tallinna Sadama näitel oli näha, et suurimad probleemid tekkisid just siis, kui minister asus olulisi riikliku tähtsusega küsimusi lahendama Tallinna Sadama kaudu (nt parvlaevade või jäälõhkuja ost), mida eri poliitilise taustaga nõukogu liikmed hakkasid endale sobivas suunas lükkama või  proovisid oma isiklikku vastutust vältida. Tulemuseks oli nõukogu kui organi suutmatus teatud otsustega tegeleda, poliitilise võitluse kandumine Tallinna Sadamasse ja tähelepanu hajumine ettevõtte juhtimiselt.

Riigiettevõtete nõukogude apoliitiliseks muutmisega tuleb seetõttu nõustuda. Pole midagi positiivset selles, kui suurettevõtte strateegilisi otsuseid suunavad inimesed, kellel puuduvad teadmised ärist ja ettevõtte tegevusvaldkonnast.

Avalik huvi ja erakonna huvi

Peale selle tuleb lahendada olemuslik vastuolu riigi aktsiaseltsi nõukogu vastutuses. Riigikohus on Neinar Seli kriminaalasjas leidnud, et kuigi nõukogu liikmel on hoolsus- ning lojaalsuskohustus aktsiaseltsi, mitte aktsionäride ees, siis riigi osaluse valitseja poolt valitud nõukogu liikmel on täiendavad kohustused järgida riigi huve. Seeläbi on riigi aktsiaseltsi nõukogu liikmel lisaks eraõiguslikule suhtele aktsiaseltsiga ka avalik-õiguslik õigussuhe riigiga.

Esmapilgul tundub igati mõistlik, et riigi aktsiaseltsi nõukogu liige peab järgima riigi kui aktsionäri huve, mis peaks omakorda võrduma avaliku huviga. Kes on aga õigustatud sisustama riigi avaliku huvi ja milles see seisneb? Riigi avaliku huvi eraldiseisev väljatoomine viitab sellele, et on olemas veel mingi raskesti hoomatav huvi, mis ei ole enam kitsalt ühingu äriline huvi. Paratamatult tuleb siin mängu poliitiline huvi, sest igal erakonnal näib olevat loomulik kalduvus rakendada avalikku huvi oma poliitiliste ambitsioonide vankri ette.

Kui riigiettevõtte nõukogu liige peab lisaks äriühingu enda ärihuvidele hakkama järgima ka mingeid muid aktsionäri (et mitte öelda konkreetse ministri taga seisva erakonna) huve, siis tekib probleem, kui aktsionäri huvid ei lange kokku äriühingu enda ärihuvidega. Sellist olukorda peaks reguleerima nõukogu liikme sisesuhtel põhinev vastutus äriühingu ees ja puudub tegelik vajadus avalik-õiguslikuks suhteks nõukogu liikme ja teda määranud ministri (aktsionäri esindaja) vahele. Just see avalik-õiguslik suhe tekitab korruptsiooniohtliku olukorra, kus nõukogu liige võib küll tahta asju ajada ühingu parimates ärihuvides, kuid peab järgima suuniseid, mis ei pruugi sellega kokku langeda.

Korruptsiooniohu vähendamise üks eeldus on riigi aktsiaseltsi nõukogu liikmete vastutuse selgete piiride kehtestamine. Ühe sammuna tuleks muuta riigivaraseadust selliselt, et riigi aktsiaseltsi nõukogu liikme avalik-õiguslik suhe riigiga oleks piiratud või koguni välistatud ning nõukogu vastutaks eraõiguslikult üksnes äriühingu enda ees nagu ka kõigis teistes, riigi osaluseta äriühingutes. See võimaldaks täpsemalt määratleda nõukogu liikme vastutust, mis saab põhineda vaid majanduslikel kaalutlustel. Avaliku huvi sisustamine ja kaitsmine jäägu poliitikutele ja riigiametnikele.