Nokiat otsimas: puitleludega Soomest tagasi

Kui Ameerikas peetakse tihti õigeks ettevõtjaks seda, kes on mitu pankrotti üle elanud, siis eestlaste sümpaatia kaldub pigem nende poole, kes on suuremate või väiksemate raskuste kiuste oma asja ajanud. Nagu näiteks valdav enamik kümme aasta tagasi raamatusse „40 Eesti nokiat“ valitud ettevõtjatest, kes tegutsevad endiselt ja on peamiselt jäänud truuks ka oma meelisalale.

"Mina ei viitsinud enam aruandeid esitada," põhjendab Tartu Ülikooli emeriitprofessor Toomas Karu, miks ta ei tegutse enam FIEna ja müüb oma leiutist - karvadeta pintslit ehk vahutit - vaid hobi korras. "Kui sõbrad küsivad vahutit, siis müün. Imelik oleks vahuteid minna turu peale müüma, seisus ei lubaks seda."

 Äripäeva poolt dekaad tagasi tuleviku äriideeks hinnatud ettevõtteist on kõige kiiremini kasvanud Mobi Solutions, mil tuleb ka kosilasi tõrjuda.

"Oleme õhinad mängijad - pooltel meie inimestel on lennupisik ja kodus mingi lennumasin," kinnitab kaitsetööstusettevõtte OÜ ELI tegevjuht Tõnu Vaher ja lisab muiates, et isegi nende programmeerija kibeleb õhusõidukeid lennutama.

Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.