Haridus- ja tööjõukriis ehituses

Põhjusena, miks noored ei taha tulla ehitust õpetama, kuigi ehitusvaldkonnas tegutseb tänasel päeval ca 10% tööealisest rahvastikust, on Tallinna Ehituskooli arendusdirektori Tõnu Armuliku sõnul kõrged nõuded kuid vähene tasu. „Kui vaadata kutseõpetaja kutsestandardit, siis ilma nüanssidesse laskumata võib öelda, et kutseõpetajal peaks olema soovitavalt kõrgharidus ja kolmeaastane erialane töökogemus. Peale selle eeldame soovi töötada õpilastega ning oskust oma teadmisi ja oskusi teistele edasi anda ning valmidust pidevaks enesetäiendamiseks. Arvatavasti tuleb sama raha ehitusel töötades kergemini kätte kui koolis töötades.“

Skanska juhatuse esimehe Andres Aaviku sõnul on aga hetkel kõige suurem puudus peaga mõtlevatest eestöölistest või töödejuhatajatest. „Kõrgkoolist tulnud noored on reeglina kõrge lennuga ning ihkavad kohe saada objekti ja projektijuhtideks. Eestis toimub see liiga kiiresti, sest head spetsialisti ei väärtustata. Näiteks Poolas võtab projektijuhiks saamine kõrgkooli lõpetanud noorel aega vähemalt 8 aastat.“

Koolipraktika mahajäämus tegelikest nõudmistest oskustele. Uuringu järeldusega, et tänase praktika tegelik sisu pole kooskõlas õppekava eesmärkidega, millega on nõus ka Tamm „See ilmnes ka hindamise käigus. Lahendust näeme Eesti Vabariigi ca. 3% majanduskasvu tingimustes, vaid läbi treeningkeskuste kiire käikurakendamise ning finantseerimise.  Ehitusplatsidel toimuv on kaootiline ning ebastabiilne. Treeningkeskusest ca 80-85 % meistertöölise tööviljakuse omandanud noortööline on aga tööjõuturul juba „teine tera“.“

Positiivse küljena kutseõpetajate vanuseline jaotuse probleemis on TTK ehitusteaduskonnal ja KÕK-idel selles vallas Tamme sõnul siiski koostöökogemus olemas. „Masu ajal, kui ehitusplatsidel inseneripraktikate läbiviimiseks kohti nappis, leidsime võimaluse, suunata sobivate eeldustega üliõpilasi kutseõpetajate „varjudeks“ ( Pärnumaa Kutsehariduskeskuses ja Viljandi Ühendatud Kutsekeskkoolis ) . Tagasiside, sealjuures mõlemapoolne, oli positiivne sõnab ta. „Kui HTM ja SA Innove leiaksid võimaluse sellisse lisamooduli kavandamiseks ja riik esitaks tellimuse, saaksime koostöös Tallinna Ülikooliga kindlasti KÕKe nende kaadripuuduses abistada.“

Õpetajate sisulise kvalifikatsiooni mahajäämuse lahendusena näevad TKK õppejõud koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumi, SA Innove ja Eesti Ehitajate Liidu, et vaadata läbi kutsestandard, koostades sellele nii pedagoogikat kui ka inseneriteadmisi integreeritult hõlmav õppekava ning anda õpetajale selline täiendkoolitus, millega ta võib saada õppekavagrupi sees maksimaalse koormuse ja selle kaudu ka väärilise tasu.

Kutsekoolide lõpetajate tase regiooniti praktika vähesuse tõttu kõikuv

Teoreetilise hariduse kinnistamisvõimalused praktika läbi on Tamme hinnangul tänases Eestis liialt kõikuv. „Koostöö tööandjatega on regiooniti väga erineva tasemega, millega puutub TTK kokku seoses rakendusinseneride praktikate korraldamisega „Inseneripraktikat saab korraldada kergemini ka kodust kaugemal. Tööliskutsete omandamisel on aga kodulähedus väga oluline, sest lisanduvad kulutused olmele. Need kulutused ei mahu aga reeglina ettevõtete eelarvetesse. Eestis on piirkondi, kus ehitustegevus on minimaalne, seetõttu on ka lahendused erinevad.“ Kui regioonis reaalne ehitustegevus vindub, siis tuleb Tamme sõnul leida alternatiivne lahendus.  „Lahendust näeme taas treeningkeskuste kaudu – riikliku finantseerimise abil. Pole mõtet mängida praktikat ja viita aega „luuavarre najal“.  See on aja ja ressursi raiskamine ja ei vii meid soovitud tulemuseni.  Sellise tööpraktikaga noortööline on tööjõuturul väärtusetu.“

Tõnu Armuliku hinnangul tuleks aga kaaluda ehituserialade õpetamise otstarbekust piirkondades, kus lõpetajatel puudub võimalus hilisemaks erialaseks töölerakendumiseks. „Eesti olusid arvestades on ehitusalase kutseõppe korraldamine 18 kutseõppeasutuses arvatavasti liiast.“