SEB: milliseid muutusi vajab Euroopa?

Ruta Arumäe nädalakommentaar.

Ilmselt on kõik juba kuulnud, et Euroopal tuleb tegelda oma sisemiste struktuursete reformidega, selleks et eurokriis seljatada. Euroopa Keskpanga poolt antavad rahasüstid annavad riikidele aega oma sisehädadega tegeleda. Millised siis on täpsemalt need Euroopa ees seisvad struktuursed probleemid?

Neid on päris mitu ning kõikide nende üleslugemine läheks pikale. Eurotsooni riigid on mitmes skaalas väga erinevad. Ühe neist erisustest tõi välja SEB maailmamajanduse peastrateeg Johan Javeus oma ettekandes eelmisel nädalal toimunud seminaril. Lõuna-Euroopas on probleemne avaliku raha kasutamise efektiivsus. Maksukoormus on suhtena SKPst sama suur nii Itaalias kui Soomes, kuid mäekõrgune erinevus on selles, mida inimesed selle raha eest saavad ehk teisisõnu, kui kvaliteetset avalikku teenust selle raha eest osutatakse.

Soome inimesed on väga rahul sellega, mida nad oma makstud maksude eest saavad. Itaalia inimesed seevastu ei ole üldse rahul. Mistõttu on avaliku raha kasutamine lõunamaistes riikides väga ebaefektiivne. Üsna loogiline tulemus on see, et lõunamaistes riikides välditakse maksude maksmist. Nagu Javeus oma ettekande lõpetuseks kokku võttis: eurokriisi lahendus on väga lihtne – tuleb lihtsalt panna itaallased käituma nagu soomlased!

Seega on ka absoluutselt arusaadav soomlaste soovimatus oma kogutud maksuraha saata kreeklastele, kes seda sugugi mõistlikult kasutada ei oska. Seega ainus võimalus Euroopa ühtsust suurendada on kreeklasi porgandit nina ees hoides taltsutada – jagades jupikaupa rahapakikesi soovitava käitumise eest. Ning kui juba rootslaste tsiteerimiseks läks, siis tooksin välja ka Rootsi parlamendi rahanduskomitee esinaise Batra poolt esile tõstetud Eesti eeskuju kui elavat näidet, et praeguse kriisiga on võimalik toime tulla.

Ka Batra esindatud rootslaste nägemuses seisneb lahenduse võti struktuursetes ümberkorraldustes. Tuleb teha nii palju kärpemeetmeid kui poliitiliselt võimalik. Reforme saab teha aga siis, kui on ühiskonnas ühtne arusaam, mida teha tuleb. Rootslased said sellest ühtselt aru, mida teha tuleb, kui seisid kriisiga silmitsi paarkümmend aastat tagasi.

Kreekas seda arusaama hetkel ei ole. Kreekas ei usaldata poliitikuid, sest dekaade on lubatud rohkem, kui nad tegelikkuses suudavad täita. Ning kui usaldust ühiskonnas ei ole, kulub maksumaksja raha sellele, et maksta kõrgemat intressi, selle asemel, et investeerida seda infrastruktuuri. Usalduse ülesehitamine võtab aga  aega. Rootsis võttis see 20 aastat.

Ei saa ka öelda, et miski Euroopas ei muutu. Ka Kreekas. Aeglaselt, aga siiski muutub. Kreeka oli välja toodud selleaastases maailmapanga uuringus ettevõtlusvabaduse kohta kui üks kümnest kiiremini oma ettevõtluskeskkonda parandanud riike, tõustes aastaga 11 kohta kõrgemale. See on kindlasti üks fundamentaalne samm paremuse poole.

Eriti märkimisväärne on, et suurimad edusammud olid sellistes valdkondades nagu investorite kaitse, maksude maksmine (sic!), maksejõuetuse lahendamises ja väliskaubanduse lihtsustamises. Kõik väga akuutsed teemad Kreeka jaoks hetkel. Maksude maksmise juures seisnes ettevõtluskeskkonna paranemine küll selles, et alandati ettevõtete tulumaksu määra.

Ettevõtjatele kahtlemata meeldib, kui makse alandatakse või neid eriti maksta ei tule, kuid riigirahanduse seisukohalt oleks nüüd tarvis veel see „väike“ reform teha, et need maksud ka kokku koguda õnnestuks, sest tegelikult on see ka läbipaistva ja ausa konkurentsi ja ettevõtluskeskkonna paranemise üks oluline osa.

Aga, et mitte liiga muu Euroopa keskseks jääda ja ka iseenese naba veidi imetleda, siis  ka Eestis on selle Maailmapanga mõõdiku järgi üpris lihtne ettevõtlusega alustada ja tegeleda, umbes sama hea kui Euroopa tugevaimas riigis Saksamaal ning samuti sai selles edetabelis ka sel aastal tõustud, mistõttu ka meie väljavaade tulevikku on taas veidi paranenud.