Eriarvamusel riigikohtunikud

Riigikohtunik Jüri Ilvesti kommentaar:

Ma ei saa jaatada teooriat, mille kohaselt globaliseeruvas maailmas saavad kõik mõisted – ka näiteks „suveräänsus“ – uue „üldimbuva“ sisu, mille kohaselt kõik loovutavad „vabatahtlikult“ kõikidele kõiki aastatuhandete jooksul loodud identiteedi elemente, et seeläbi kõikidega kõige paremini kõiksust jagada.

Seetõttu on Eesti Vabariigi põhiseaduses deklareeritud suveräänsus – minu tõlgenduses välistest oludest sõltumatu võimalus (ja miks mitte ka uhkus) iseotsustamiseks – põhiline kriteerium, mis määrab oma riiki vääriva rahva õigusliku staatuse.

Käesoleva kaasuse kübaratrikis on asja põhiolemus minu arvates kogu näiliselt intensiivselt kulgenud poleemika juures jäänud ilusasti varjatuks, nagu musta kunsti puhul ikka. Nimelt üritatakse jätta muljet, et tegemist on euroala (raha) probleemiga, mis päädib valuuta stabiilsuse tagamisega. Tegelikult tunnistavad kõik menetlusosalised, et ESMLi puhul ei ole tegemist Euroopa Liidu õigusega, vaid et tegemist on rahvusvahelise lepingu valdkonda kuuluva kokkuleppega. Elementaarne küsimus, mis peaks kohe järgnema, on – miks peaksid ELi liikmed tahtma omavahel sõlmida kokkuleppeid, mis ei ole hõlmatud nende endi liidu õigusega? Ja sama elementaarne on ka vastus – õiguskantsleri poolt vaidlustatud sätteid ei oleks võimalik ELi õiguse raames kehtestada, sest seal kehtib teatavasti konsensusliku otsustamise põhimõte. Sellest konsensusest jääb Eesti, nagu ka teised ESMLi „väiksemad vennad“ edaspidi ilma. See kinnitab minu veendumust, et vaidlusaluse sätte üheks varjatud eesmärgiks on – hälbida ELi õiguse põhimõtetest ja usurpeerida rahvaste poolt liitu astumisel esinduskogudele antud volituste ulatust. Eesmärk pühendab abinõu… vägagi vana jesuiitide põhimõte, mis minu arusaamaga õigusriigi alustest siiski kokku ei käi.

Kommenteerivad riigikohtunikud Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull ja Lea Laarmaa:

Otsuse suhtes eriarvamusele jäänutele on mõistmatu otsuse punktidest 175 ja 189 lähtuv mõttekäik, nagu oleks Eestil ESMLi ratifitseerimise järgselt piisavalt erinevaid variante selle välislepingu täitmiseks ja jääb üle vaid välja valida neist variantidest põhiseaduspärased. Tegelikult ongi põhiseaduslik probleem selles, et ESMLi ratifitseerimise järgselt Eestil sisuliselt valikud puuduvad. Asjaolu, et ESMLi tuleb Eestil ratifitseerimise järgselt igal juhul täita tähendab lõppkokkuvõttes seda, et Eesti finantsvõimalused täita siseriiklikult põhiseaduslikke kohustusi vähenevad summa võrra, mille Eesti peab maksma ESMLi täitmiseks. Tähtsusetu on selles kontekstis, millistest allikatest ESMLi täitmiseks vajalikku raha saadakse. Märkigem siinjuures, et olukorras, mil ESMLi artikli 4 lõige 4 peaks realiseeruma, ei ole laenuraha saamise tingimused suure tõenäosusega soodsad.

Raske on nõustuda enamuse arusaamaga, et kui Eesti majandus peaks tulevikus raskustesse sattuma, on ESM üks võimalus abi saamiseks (otsuse punkt 200). Sellise optimismi allikas otsusest ei selgu. Nii otsuses viidatud ESMLi artikli 3 ja artikli 12 lõige 1, aga ka preambuli punkt 6 seovad abi ohuga euroalale. Ainuüksi Eesti majanduse olukord ei kujuta meie hinnangul ohtu euroalale.

On oluline tõdeda, et ESMi otsustusprotsessis on oluliselt vähenenud väikeriikide, sealhulgas Eesti võimalus oma huvide ühiseks kaitsmiseks. Nõutud 85%line häälteenamus on saavutatav juba kuue suurema liikmesriigi otsuse alusel. Liites Saksamaa 27,1464, Prantsusmaa 20,3859, Itaalia 17,9137, Hispaania 11,9037, Hollandi 5,7170 ja Belgia 3,4771 hääled, saame häälteenamuse 86,5438 häälega. Teisisõnu, kuuel liikmesriigil on võimalus otsustada, vajamata selleks ülejäänud 11 liikmesriigi poolthäält. Seega erinevalt  Euroopa Liidu otsustusprotsessidest põhineb ESMi otsustusmehhanism sellel, et panustatud raha määrab hääleõiguse.