Järgmine samm rahaliidus – pangaliit

Olemuselt ja tegevuselt ei ole pangad Euroopas enam Saksamaa, Hispaania või Prantsusmaa pangad. Kõik saavad laenata Euroopa Keskpangast ning laenu anda mistahes euroala riigi firmale või kodanikule. Hoiustajad omakorda saavad oma raha liigutada ühest riigist teise.

Euroopa finantssüsteemi järelevalve arhitektuur ja hoiusegarantiid on aga riigipiire mööda jätkuvalt killustunud. Ning ka turud ja investorid käsitlevad panku rahvusriigi järgi, „karistades“ osasid neist koduriigi valitsuse pattude eest. Kõik see pärsib Euroopa Keskpanga rahapoliitiliste otsuste mõju. Keskpanga baasintressimäär on küll kõigile üks, kuid laenutingimused euroala erinevates nurkades väga erinevad.

Pankade riskid tuleb riikide probleemidest lahku lüüa, et mitte uuesti käivitada seda ohtlikku spiraali, mis on praeguse kriisi keskmes. Selle saavutamiseks on vaja euroala tasandil struktuure, mis vastutaksid hoiuste tagamise, pankade järelevalve ja raskustesse sattunud pankade probleemide lahendamise eest, kirjutab Noyer, toetades mõtet, et pangaliidu selgrooks võiks olla tänaseks juba välja kujunenud Euroopa Keskpanga ja rahvuslike keskpankade süsteem. Nii nagu USAs, peaks ka euroala keskpankade süsteemil olema voli valvata institutsioonide üle, mille tegevus ei piirdu ühe liikmesriigiga. Veelgi õigem oleks, kui tõeline pangaliit hõlmaks kõik pangad, suurusest hoolimata.

Pankade järelevalve föderaliseerimine on omakorda eelduseks ühtsele hoiusegarantii fondile, mis on vajalik selleks, et pankade riskid riikide probleemidest lahku lüüa. Sellisel fondil oleks väga suur tulejõud, kuna see saaks lõivu koguda kõigilt euroala pankadelt ning turgudelt laenata. Kolmandaks vajab pangaliit ka ühtset režiimi raskustes pankade probleemide lahendamiseks. Nii nagu USAs, tähendaks see ühtseid reegleid ja ühtseid tööriistu (rekapitaliseerimine, halbade varade lahutamine, restruktureerimine jne).

Olukord nõuab, et kõige sellega kiiresti pihta hakatakse, kirjutab Noyer.