Keskkonnalubade süsteem kui ping-pong

Eesti Energia keskkonnajuht Tõnis Meriste ütles Äripäeva ja advokaadibüroo Glimstedt korraldatud keskkonnaõiguse konverentsil, et keskkonnahoiu ja ettevõtluse vastandamine põhjustab põhjendamatult jäiga nn ettevaatuse printsiibi rakendamise. Ta tõdes, et keskkonnaressurss muutub kasutoovaks alles siis kui seda kasutatakse, selle ressursi hoidmine on aga pigem seotud kulutustega. Ressursi kasutamiseks aga peavad kõikidele olema üheselt mõistetavad ja selged mängureeglid.

„Täna see nii ei ole,” nentis Meriste. „Kolm osapoolt – loa andja, ettevõtja ja loa kontrollija – loevad seadusi ja saavad nendest erinevalt aru, kusjuures ettevõtja jääb nende kahe osapoole vahele.”Ta on seda meelt, et uute seaduste kehtestamisega ei tohiks suureneda administratiivne koormus, vältida tuleb ülereguleerimist ja põhjendamatuid piiranguid.

„Suurenev administratiivne koormus ja keerulisemaks muutuvad seadused vähendavad loaandja haldussuutlikkust ning see tekitab olulisi probleeme ka ettevõtjatele,” rääkis Meriste. „Seadusandlus, ükskõik, kuidas me seda nimetame, päädib tegelikult just nende tegevuslubadega. Tahaks siiralt loota, et lubadus luba kätte saada 90 päevaga saab kunagi ka tõeks. Unistage edasi, seda ei juhtu. Menetlusajad on praegu ikka metsikult pikad.”Meriste nimetab praegust keskkonnalubade menetlemise süsteemi ametkondade vaheliseks ping-pongiks, kus kõigil on justkui midagi öelda, erisusi sisse kirjutada ja muul moel paberimajandust süvendada. Sestap ka lubade väljaandmine venib.