Teravalt pinev draama-thriller

Pedro Almadóvari uus linateos "Nahk, milles ma elan" pakub väärtfilmi austajale pinevust tekitavaid ja ärevaid hetki.

Hispaania filmirežissööri, stsenaristi ja produtsendi Pedro Almodóvari ideaalinimest kujutav draama-thriller "Nahk, milles ma elan" on üllatavalt põnev.

Kui enamasti võib Almodóvari teosed koondada kategooria alla, milleks on masendavad ja rusuvad pildid olevikust, siis viimase filmi puhul võib teha erandi ning öelda, et filmilooja hoiab vaatajat kuni lõpuni erksana.

Ehkki linateos on iseenesest kergesti jälgitav, ei anna režissöör ühelgi sammul eriliselt palju vihjeid tulevate sündmuste kohta. Nii on kinoekraani ees istumine meeliteritav tegevus, sest paljud sündmused on täiesti ootamatud, kuni ühel hetkel kogu lugu ennast lahti kerib.

Ehkki trailer paistab esialgu õõvastav ja vägivaldseid noote lubav, pole filmis selliseid asju, milleni inimloovus ei küündiks. Seetõttu sobib film vaatamiseks ka nõrganärvilistele, kes muidu õudusfilme pelgavad. Järele mõeldes võib seda pidada mingil moel haiglaseks armastuslooks, mis tipneb valusate kaotuste, kibestumuse ning eriliselt suure kättemaksusooviga. Vähemalt jätab see tunde, et näitlejameisterlikud osatäitjad annavad loo edasi usutavalt ning filmi sisu ei jää vaatajat painama.

Stsenaarium ise põhineb prantsuse kriminaalkirjaniku Thierry Jonquet' novellil "Mygale". Almodóvar on oma filmi kirjeldanud kui mittehirmsat õudusfilmi.

Õudusžanri elemendid on selles eelkõige ilukirurgia dilemmade teenistuses, juhtimaks tähelepanu selle valdkonna eetilistele probleemidele, millest on luubi alla võetud mõjuvõimu kuritarvitamine ja inimkatsed.