Eesti keskklass ootab loomist

Viimastel aastatel Eestis ellu viidud parempoolne majanduspoliitika on kinnistanud käputäie rikaste varandusliku seisu ja loonud barjääri teistele jõukuse juurde saamiseks. Loodud on omaette ühiskondlik kiht - töötavad Eesti inimesed, kel pole võimalust jõuda varaliselt kindlustatute hulka ja seega pole asja ka keskklassi. Lühidalt - tööta palju tahad, praegune majanduspoliitika sulle keskklassi ust ei ava. Piirang keskklassi jõudmiseks ei ole juhuslik, ajutistest majandusraskustest tekkinud ja veel vähem maailmamajanduse põhjustatud. Keskklassi ei pääse inimesed seetõttu, et valitsuse poliitika lihtsalt välistab nad sealt. Korteri ülalpidamiseks, auto kasutamiseks, toidu ostmiseks ja muude oluliste kulude katmiseks tuleb töötada üha rohkem arv tunde, kuid ots otsaga ei ole ikka kuigi kerge kokku tulla. Keskmine Eesti inimene usub idealistlikult, et kui teed palju ja hästi tööd, peab ka jõukus majja tulema.

Kahjuks tänapäeva Eestis see nii ei ole. Kui sul pole olnud õnne, sa pole saanud suurt pärandust, sa pole olnud suurskeemitaja või pikka aega välismaal heal palgal, sul pole Ansipi lähiringkonnas omi inimesi või sa pole muul viisil väljavalitute hulka sattunud, siis lihtsalt tööd tehes ei lasta Eestis rikkaks saada. Lihtsalt majanduspoliitika on parempoolsete poolt nii seatud, et säiliks odavat orjatööd tegev töölisklass ja kaitstud oleks need, kel suur kogus vara ja positsioone juba kokku on kuhjatud.

Vaja oma poliitikat. Töötav Eesti inimene vajab oma poliitikat, saavutamaks olukorda, kus ühiskonnas oleks tagatud pääs jõukuse juurde ka nendel, kes teevad igapäevaselt oma tööd, panustavad oma energiat ja aega just Eesti arendamisesse ja ülesehitamisesse. Töötav inimene vajaks, et meie ühiskond muutuks ja et võimule tõuseks sisuline poliitiline jõud nagu Keskerakond, mis suudab olulised muudatused ära teha. Parempoolsed parteid ei ole suutelised Eestis midagi muutma ega soovigi seda. Miks töötavad Eesti inimesed siis seni endale sobiva poliitika elluviimist piisavalt jõuliselt nõudnud ei ole? Sellepärast, et on uskunud propagandat, et meil läheb üha paremini ja peagi kuulume Euroopa rikkaimate riikide hulka.

Loomulikult pole õige väita, et Eestimaal ei ole kunagi töötavat inimest soosivat poliitikat pakutud ja nõutud. Keskerakond on sellise poliitika lipulaevaks olnud, seda poliitikat on hinnanud ja nõudnud ka me arvukas valijaskond. Küsimus on vaid selles, et teatud hulk inimesi, kes seni ei ole Keskerakonda valinud ja õiget poliitikat nõudnud, ei ole seda teinud vaid põhjusel, et on lasknud end parempoolsel ideoloogiapropagandal eksitada. Kas on põhjust arvata, et töötav Eesti inimene just nüüd ja lähiajal senisest märksa tõsisemal moel ja laiapõhjalisemalt omi õigusi nõudma hakkab? Jah, sest praegune üha kriitilisemaks muutuv majandusolukord on avanud silmad ka neil, kes seni parempoolsete ilustatud visioone uskuda on tahtnud. Inimestel on vaesumisest ja tühja töötamisest mõõt täis saanud, lõpuks tahetakse ka enda majandus-sotsiaalset seisu parandama hakata. Enam ei ole võimalik parempoolsete tühje lubadusi uskuda ja lõputult rikkuse saabumist oodata. Tegutseda tuleb kas täna või tuleb leppida tegevusetuse tulemustega. Sellest ollakse aru saanud.

Valija hakkab täpsustama poliittellimust. Arenema hakkab protsess, kus sotsiaal- ja majanduspoliitiline tellimus Eesti erakondadele täpsustub. Inimesed hakkavad küsima, kas meie rahvusvaheline tublidus, kohati lausa pugejalikkus, hakkab kuidagi positiivselt mõjuma ka me tulevikuvundamendi kindlustamisele. Või näiteks tapame ülipüüdlikult välisregulatsioone kopeerides vaid oma ettevõtlust ja üle jõu elavaid riike toetades anname ära meie viimasegi rahatagavara?

Kala hakkab mädanema peast. Täpselt selline olukord on praegu Eesti riigis tekkimas. Ehk kui valitsemises vohavat mädanikku välja ei ravi, kandub see üha kiireneval moel ja jõudsamalt üle riigile kui tervikule. Üha suurem hulk valijaid saab täna aru sellest, et mädakolle on vaja kõrvaldada ja koheselt. Valija hakkab riigitüüri juurde nõudma inimesi, kes suudaksid lahendusi pakkuda ja neid ka ellu viia.

Lausliberaalse majanduspoliitika sildi all mittemidagitegemine või oma saamatuse õigustamine ei ole enam see, mis nüüd poliitikas üha rohkem kaasa rääkida soovivat Eesti inimest rahuldab. Üldsus ei suuda enam taluda reformierakondlikku demagoogiat sellest, et turg peab ennast ise reguleerima, kui samas segab oravapartei turu toimemehhanisme, nii kuis jaksab. Olgu siin näiteks toodud mastaapne Kreeka abistamine, tööseaduse muutmine ettevõtja tööriistaks, astmelise tulumaksu tagasitõrjumine, manipulatsioonid kaudsete maksudega, madala riigivõla saavutamine laenukohustuste lükkamisega erasektori kanda jne.