Mõtisklusi teemal 'Mis oleks kui'

Neljale osatäitjale kirjutatud näitemäng "Cancun" paneb mõtlema selle üle, kui olulised on tegelikult need pisiasjad, mis inimese elukäiku määravad, ja mis oleks võinud olla, kui need pisiasjad oleksid teisiti kujunenud.

"Cancuni" keskmes on kaks abielupaari, noorpõlvesõbrad, kes on mõlemad jõudnud oma hõbepulmade künnisele. Nad käivad igal aastal koos puhkamas ning sedapuhku veedavad nad aega puhkuseparadiis Cancunis.

Paarid tunnevad üksteist läbi ja lõhki. Sel korral tuleb aga välja üks 25 aasta tagune seik, mis oleks võinud muuta kõigi nelja inimese elukäiku. Kui kunagisel piduõhtul poleks üks tüdrukutest ära peitnud kimpu autovõtmeid, et ühe poisiga kahekesi jääda, siis oleks praegu koos ehk hoopis teised paarid.

Pisiasjad määravad saatuse. Tegelaste mõte lendab minevikku ning see, mis kõik oleks võinud teisiti olla, ilmub paradoksaalsel kombel ka vaatajate ette. Nimelt teeb üks naistest väikese uinaku ning kui ta ärkab, askeldabki tema mehe asemel see teine. Kui külla tuleb teine paar ja käitub nii, nagu nad oleksid viimased 25 aastat just sedapidi koos olnud, ei saa naine enam aru, kas ta viibib unenäos, millest ta veel ärganud ei ole, või ongi asjad nii, nagu paistavad. Näidendi arenedes saab vaatajale asi selgemaks.

"Cancun" on lugu juba tehtud valikute võimalikust ümbermängimisest, õigupoolest sellest, mida me mitte kunagi tagantjärele teada ei saa.

Lavastusena on "Cancun" väga puändikas ja humoorikas. Seal on rohkesti naljakohti, mistõttu võib selle liigitada komöödiasugemetega näidendite hulka. Ometi on see pigem intelligentset sorti komöödia ning allapoole-vööd-naljadele seal erilist rõhku pandud ei ole.

Piirsituatsioonid ja valikud. "Cancuni" autor Jordi Galceran ongi tähelepanu äratanud veidi äraspidiste maailmade loojana. Draamateatri repertuaaris on seni olnud Galcerani "Grönholmi meetod", mille lavastas Hendrik Toompere jr nagu "Cancunigi". Ka "Grönholmi meetod" räägib piirsituatsioonidest, rollimängudest ning valikutest, kes on kes päriselt ja kes keda mängib.

"Cancuni" on Toompere edasi andnud mõnusalt realistlikus võtmes: laval on tavalised inimesed ning tegevus liigub dialoogi kaudu. Mingit lisavinti sinna keeratud ei ole ning liigset dramaatilisust ja ülemängimist ei ole vaja karta. Lavaruumi foon on sügavsinine meri ja kuldne liiv koos taustal kiikuva bambusvoodiga, et ookeanilähedast hõngu ja puhkusemeeleolu edasi anda.