Teater tekitas nõutust

Stereotüüpselt ei kõla kirglikkus ja eestlus just eriti hästi kokku. Seda sama stereotüüpi toidab ka Rakvere Teatri kiredraama "Tuulte pöörises".

Loo keskmes on armukolmnurga moodustavad naine ja kaks meest, samuti vimm erinevate perekondade vahel ning maaprobleem. See kõik võiks anda kokku tõeliselt huvitava vaatemängu, kus põrkuvad tunded, kired, ratsionaalsus ja emotsionaalsus, aga kahjuks ei saa Rakvere Teatri trupp sellega just kuigi hästi hakkama.

Loo peategelane on Leena, kes elab soosaarel ja ootab, et tema peigmees Kaarel ta lõpuks ometi naiseks võtaks. Kaarlil on aga kiire - ta peab Eesti vabariiki ehitama. Pildile ilmub sulane Jaan, kes püüab Leenat üle lüüa. Leena jääbki rasedaks, kuid Kaarel on nõus lapse enda omaks tunnistama ja abiellub lõpuks Leenaga. Jaan aga pole asjade käiguga rahul ja järgneb verine lõppmäng.

Kuigi tegemist peaks olema kiremölluga (seda lubatakse ka teatri kodulehel), ei mõju näitlejad usutavalt. Pigem tekib tükki vaadates tunne, nagu oleksin sattunud suvalise külateatri etendusele ning lavale on saadetud need, kes vähegi asjaga nõus olid.

Nii näiteks ootaksin ma naisena, et Jaan kui võrgutaja on šarmantne, karismaatiline ja ilus mees. Selle asemel näeme laval ülimalt ülekaalulist tegelast, kes vaid monotoonselt karjub ja demonstratiivselt kätega vehib. Kus on siin kirg?

Asja teeb segaseks ka lavakujundus, mis kannab säästuaja pitserit. Laval on kaks vaipa, kaks ämbrit ja pesukauss ning näitlejad ei suuda publikule selgeks mängida, kas tegevus toimub parasjagu toas, õues või kusagil mujal.

Rakvere Teatri kodulehel seisab, et tükk sai eelmisel hooajal parima lavastuse publikupreemia ja oli sel sügisel festivali "Draama 2011" põhiprogrammis.

Minus kui keskmises teatrikülastajas tekitab selline tunnustus nõutust. Aga ehk ei saanud ma lihtsalt asjast aru.