Aeglusta hetkeks sammu

Eestlased tormavad meeletu tempoga - paraku teeb inimene kiirustades vigu, mille parandamine võtab omakorda täiendavat aega. Näiliselt on tempo tohutu ning elu lausa lendab (mööda), aga tegelikult raiskame kõige kallimat ressurssi, mis meil on - aega.

Meenub ühe õppejõu räägitud lugu rootslastega ühise konverentsi korraldamisest. Rootslased saatsid e-kirja ning Eesti-poolne korraldaja kribis paari minutiga vastuseks paar lauset ja saatis tagasi. Mõne päeva pärast tuli uus, hästi läbimõeldud ning suurepäraselt sõnastatud kiri. Eestlane vastas taas kärmelt, minuti või paariga. Tont nende kirjavigadega ja sellega, et mõni asi ununes - hiljem saab ju veel kirjutada!

Pärast konverentsi veini nautides lausus Rootsi-poolne korraldaja: "Te, eestlased, olete ikka imeline rahvas - suudate meilile vastata kõigest mõne minutiga!" Hetke pärast ei suutnud ta vastu panna ja küsis: "Aga ühest asjast ma ei saa aru… Millal te omavahel need asjad läbi jõudsite arutada?" Ma ei tea, kas eestlasi on pärast seda veel kutsutud koos konverentsi korraldama.

Peaaegu igal koolitusel kuulen, et e-kirjadele oodatakse viivitamatut vastust, et eeldatavasti vastavad inimesed alati ka telefonile. Ja alati tekib mul küsimus: mida teevad inimesed näiteks tualettruumis? Vastavad kõnedele potisolinal ja kirjutavad troonil istudes mobiili abil e-kirju? Võimalik. Kuigi mulle kirja saatjana või helistajana meeldiks oluliselt rohkem asju ajada inimesega, kes on võtnud minuga rahulikult suhtlemiseks aega.