Kas sellist Euroopa Liitu me tahtsimegi?

Aastal 2004 võeti koos Eestiga Euroopa Liitu vastu kaheksa uut Kesk- ja Ida-Euroopa riiki, 2007 lisandus neile veel kaks. Värske PwC uuring analüüsib, kuidas on nn uutel liikmesriikidel läinud - allpool jagan mõningaid mõtteid, mis mul uuringu lugemisel tekkisid. Kas EL on meid rikkamaks teinud? Aastail 2004-2010 on EL toetanud kümne uue liikmesriigi majandust kokku umbes 70 miljardi euroga (võrreldes Kreeka abipaketiga polegi ju nii suur raha!). Selle aja jooksul kasvas uute liikmesriikide majandus kokku üle 30% ja vanade oma alla 8%. Kui aastal 2004 moodustas uute liikmesriikide ostujõuga korrigeeritud SKP 40% vanade liikmesriikide keskmisest, siis nüüd on see tõusnud 48%-le (Eestis umbes 60%). Me ei saa kunagi teada, milline oleks kasv olnud ilma Euroopa Liiduta, aga on kindel, et paljud teed oleks jäänud ehitamata ja paljud põllud sööti.

Kes kui palju on saanud? ELi 27 liikmesriigist 10 on netomaksjad ja 17 -saajad. Suurim "ühiskassasse" maksja on Saksamaa, järgnevad Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia - neljakesi maksavad nad kinni umbes 80% "peolauast". Pole siiski põhjust arvata, et nad seda omakasupüüdmatult teevad - Euroopa Liidu raha abil kosuvad uute liikmesriikide majandused on ühtlasi tänuväärne turg Lääne-Euroopa firmadele.

Suurim saaja on Poola, suutes ära kulutada enamiku sellest, mis Saksamaa ühiskassasse maksab. Kõik uued liikmesriigid on saajate seas, aga mitte ainult nemad - kogusummalt järgneb Poolale Kreeka. Isegi jõukad Belgia ja Luksemburg saavad ELilt rohkem raha kui Eesti. Võrrelduna SKPga, on ELi fondidest kõige edukamalt osanud toetust küsida Balti riigid. 2009. aastal moodustas "euroraha" ligi 6% Leedu SKPst ja üle 4% Eesti SKPst - enamikus ülejäänud uutes liikmesriikides jäi see toetusmäär 1-2% kanti.

Kuhu raha läks? Võib julgelt väita, et suurim osa uutesse liikmesriikidesse voolanud "eurorahast" on asfalti valatud. Kümnest suuremast ELi kaasfinantseeritud projektist üheksa on seotud transpordi ja teedeehitusega. Poolas ja Ungaris on ELiga liitumisest alates kiirteede hulk enam kui kahekordistunud. Eestis on seni kahjuks ELi abiga ehitatud vähem maanteid kui kusagil mujal.

Lisaks transpordi infrastruktuuri ehitamisele on hulk raha kasutatud keskkonnale - näiteks veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamisele. Ungaris, Poolas ja Slovakkias on üle kolmandiku kõigist toetustest läinud põllumajandusele (Eestis on põllumajandustoetuste osakaal 24% ehk protsentuaalselt vähem kui kusagil mujal). Eesti ja Leedu eristuvad teistest sellega, et ligi pool avaliku sektori investeeringutest tehakse "eurorahaga" - enamikus ülejäänud uutes liikmesriikides jääb toetuste osakaal investeeringutest alla 20%.

Eesti võrreldes teiste uute liikmesriikidega. 2008.-2009. aasta sügava majanduskriisi tõttu on Eesti majanduskasv alates ELiga liitumisest jäänud (sarnaselt Läti ja Leeduga) väiksemaks kui enamikus ülejäänud uutes liikmesriikides. Samas tuleb arvesse võtta, et hulk kiire majanduskasvuga aastaid jäi ELiga ühinemise eelsesse aega - alates 90ndate algusest on Eesti SKP lähenenud ELi keskmisele rohkem kui ühegi teise uue liikmesriigi oma. Lisaks tõhusale ELi toetuste kasutamisele paistab Eesti silma väga eduka toetuste taotlemise poolest - Eesti taotluste aktsepteerimise protsent on kõrgem kui ühelgi teisel uuel liikmesriigil, ületades ainsana uutest liikmesriikidest ELi keskmist. Kahtlemata näitab see vastavate ametnike head tööd. Oodatult eristub Eesti teistest uustulnukaist ka vähese korruptsiooni, lihtsa maksusüsteemi, internetiseerituse ja inimeste aktiivsuse poolest - neid häid omadusi ei saa vist aga ELi teeneks pidada.

Moraalne kohustus Kreekat aidata? Arvestades, et Eesti on aja jooksul ELilt väga palju saanud, tekib õigustatud küsimus, kas on eetiline keelduda abistamast hättasattunud kaaslasi, näiteks Kreekat? Minu hinnangul on meil kindlasti moraalne kohustus aidata kaasa selliste pikaajaliste lahenduste otsimisele, mis muudaksid Euroopat tugevamaks ja selle ressursside juhtimist tõhusamaks. Kunagi, kui oleme kümne rikkama riigi hulgas (sealt jookseb praegu piir maksjate ja saajate vahel), võib meil tekkida moraalne kohustus aidata endast tagapool olijaid. Samas pole ei Eestil ega ühelgi teisel Euroopa riigil moraalset kohustust maksta kinni kellegi ebaefektiivset ja pillavat riigijuhtimist. Kui sellest ja kohati ülevoolavast bürokraatiast ka veel lahti saaks, võiksin öelda, et sellist Euroopa Liitu ma tahtsingi.