Arusaamatu hirm abifondide ees

Valitsuse istungist kõige olulisem päevakorrapunkt oli seotud Eesti osalemisega EFSFis. Teatavasti EFSF on ajutine fond, mille Euroopa Liidu liikmesriigid on loonud selleks, et hädasolijaid abistada. Tulevikus saab selle fondi asemel tegutsema ESM ja EFSF kui selline siis lakkab olemast.

Praegune ülemaailmne finantskriis on väga ilmekalt teinud kõigile selgeks selle, et vastastikuse abistamise kassa, nagu terve maailma jaoks on Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), on vajalik ka eurotsooni jaoks. Kui me oleme kõik selle teadmiseni jõudnud, miks peaksime siis mitte tegema seda ESMi?

Aga kuna ESM nõuab aluslepingute muutmist, mis on aeganõudev, kuid reageerida oli vaja kiiresti, siis selleks loodi kõigepealt Kreeka abistamiseks kahepoolsetel lepingutel põhinev, laenulepingutel põhinev abistamismehhanism, millega Eesti ei liitunud. Selles Kreeka abistamise mehhanismis osalevad riigid, kes olid eurotsooni liikmed 2010. aasta maikuu seisuga. Loodi ka EFSF, millega nüüd Eesti liitub.

Mulle ei ole väga arusaadav mitme eksperdi paaniline hirm nende EFSFi ja ESMi suhtes. Teatavasti Rahvusvaheline Valuutafond on andnud abi väga vaestele riikidele ja IMF on läinud aina tugevamaks ja tugevamaks. Rahvusvaheline Valuutafond on andnud riikidele abi rangelt tingimuslikult, kui täidetakse need ja need tingimused, siis järjekordne laenusumma kantakse üle, kui ei täideta, ei kanta. Ja täpselt samadel põhimõtetel hakkab tegutsema ka EFSF, ta juba tegutseb, või tulevikus ESM.