Mööndustega folk

Kui Viru Folgile kümne palli süsteemis punkte hakata andma, siis tuleb kõigepealt selgitada, mis kategoorias festival need välja võiks teenida.

Kõigepealt muusika. Õnnetul kombel tõelisi folkansambleid programmis nappis, nii et kui asja ainult folkmuusika mätta otsast vaadata, siis oli Viru Folgil seda žanri ikka üsna vähe.

Blacky ja Orelipoisi best-of-kavad ei ole kohe kindlasti folk. Pantokraatori, Henri Laksi ja Indigolaste omad ka mitte, kuigi kui mööndusi teha, siis võib folgilikke elemente seal ju näha. Justament - ei käi seegi puhta folgi alla, ehkki paremini kui eelmised.

Kui esinejate nimekirjast pilk üle lasta, siis tundub, et peale Paabeli, Svjata Vatra ja Zetode teisi kodumaiseid päris folkbände polnudki. Näputäis oli küll ka väljastpoolt folgifestivalile sobivaid esinejaid kohale toodud, kuid selliseid oli vaid mõni.

Kui folk, siis olgu folk. Organisatoorse poole kohta oleks peamine soovitus: kui need katmata augud programmis, mis sel aastal osa kontsertide vahele jäid, järgmisel aastal täita näiteks tantsimise õpitubadega, siis see kompenseeriks nii ajutise toppamise mulje kui viiks kogu festivali olemuse ürituse žanrinimetusele lähemale. Ka õhtustes tantsutubades oleks rohkem teadjalt jalgu liigutavaid tantsijaid ja rahval lõbu rohkem.

Kuna tegemist on folkmuusikafestivaliga, ei saa Viru Folki kõrvutamata jätta Viljandi Folgiga, mis on omas kategoorias kõva märgi maha pannud. Programmi tugevuse ja hinna suhte poolest jääb Viru Folk sellises võrdluses selgelt alla.

Ürituse plussid tulevad hoopis mujalt. Minu jaoks on nendeks imeilus asukoht ja fakt, et Käsmus tavaliselt ei saja - selgi aastal pääses Viru Folk kuivalt, kuigi mujal Eestis vihma sabistas. Plussiks on ka sõbralikud kohalikud ja karge merevesi, mis augusti keskpaigaks on saavutanud suve kõige kõrgemad soojakraadid, mis sealkandis üldse võimalik.