Leigo pakkus vaatemängu

Leigol toimuv ei ole lihtsalt muusikafestival, kuigi seda nõnda nimetatakse ja muusika seal ka kõlab. See on hoopis fenomen.

Ma ei tea Eestis ühtki teist üritust, mis kasutaks emotsiooni loomiseks selliseid vahendeid, nagu Leigol nägin. Muusika oli kogu komplekti juures vaid osa - küll oluline, kuid mitte ainuke. Just emotsioon tervikuna oli see, mis Leigol käidud nädalalõpust meelde jäi.

Ma ei ole kindel, kas mul kusagil mujal õnnestuks näha veepinda, mis on kaunistatud viiesaja samal ajal põleva küünlaga. Leigol süüdati umbes selline arv järveküünlaid mõlemal festivaliõhtul ning kuigi see oli iseenesestki lummav efekt, oli see mõeldud vaid taustaks kõigele muule toimuvale.

Mis see muu siis peale muusika oli? Visuaalsete efektide jaoks oli eraldatud järvelavatagune künkanõlv ning seal põlesid lõkked, mis paisusid vahel üsna suureks, näidates eredat leeki, vahel aga sumbusid tihedaks suitsumassiks, mille sees värviliste prožektorite kiired efektseid valgusvihke tekitasid. Ja hobused ja järvel seilavad purjekad olid ka.

Sellist intensiivset möllamist elava tulega teised festivalid ei kasuta. Jah, tuleskulptuuride festival annab sarnase visuaalse efekti küll kätte, aga seal pole muusikat ega vett emotsiooni teist külge toetamas.

Ja pole ka samalaadset mastaapsust. Harras hetk oli näiteks see, kui heeliumiga täidetud õhupallide abil taevasse miniküünlad kerkisid.

Augustiööd oma langevate tähtede ja rohutirtsude siristamisega on niisamagi ilusad. Leigo muusikaüritus andis sellele emotsioonile tubli võimenduse.

Usun, et need, kes kontserdipäevadel lõpuni kohal olid, said elamuse, mis kiiresti meelest ei kao. Muusikalises mõttes võib-olla küll - seal oli nii klassikalist muusikat, kosmilisi helisid kui ka moodsat soololaulu - , kuid kes seal just esines, võib ununeda. Visuaalne elamus aga jääb meelde.