Kui kõik ei klapi

Küsitavusi, kuidas seda etendust mõistma peaks, ei tekkinud - süžee oli üheselt lineaarne ja jutustav. Niisiis oli seda kerge vaadata. Kord juba tärganud uudishimu hoidis üleval huvi lõpplahenduse vastu.

Olemuslikult oli tegemist komöödiaga, kuid sellise tõsiseid teemasid lahkava komöödiaga, kus mõni koht paneb küll ehk muigama, aga suurt nalja tegelikult ei saa. Ha-ha-haa-häälitsust tegi publik tõesti vaid mõnel korral ning ega neid etteplaanitud naerutamiskohti õnneks suurt rohkem ka ei olnud.

Õnneks seetõttu, et mulle need tort-näkku-naljad ei istu. Vana Baskini teatri varem nähtud etenduste hulgas on poolpiinlikku komöödiamaiku rohkem olnud, nii et kartsin hullemat. Tegelikult oli "Jäägu meie vahele" täiesti tõsiselt võetav asi.

Siiski leidus piinlikke momente sealgi. Seiku, mille väljatulemist tavaelus hirmsasti häbenetakse, oli näidendisse sisse kirjutatud lausa ridamisi. Vahe oli vaid selles, et materjal iseenesest oli tõsine ning publik ei pidanud seda piinlikkust jagama, vaid sai kõrvalt vaadata.

Lugu rääkis paarisuhetest. Tegelikult sellest, millised need sugugi olla ei tohiks, sellest, kuivõrd vähe saavad inimesed aru, mida nende lähedased tegelikult vajavad, ning sellest, kui jämedaid vigu on võimalik oma käitumises ise neid aimamata teha.

Nautisin karakterite mängu. Puust ja punaseks võimendatuna mõjusid kujutatavad tegelased kohati koomilistena, kuid samas meenutasid ka mõnd tuttavat, kes samalaadsetes olukordades just nii võiks reageerida.

Imetlesin ka näitlejaid, kes selle välja kandsid. Sedapuhku jäi mulje, et lavastajal on õnnestunud rollidesse leida inimesed, kes neisse olemuslikult sobivad. Minu eriline aplaus kuulub Raivo Rüütlile nauditava rolli eest maailmaparandajana, kes võõrad probleemid ära kuulas, enda omi aga paraku lihtsalt näha ei osanud.

Lavastus tervikuna on nii nagu ikka - ühtedele läheb teema rohkem korda, teistele vähem. Mõtlemisainet pakub see etendus tõenäolisemalt kui meelelahutust.