Milleks euroalale oma IMF?

EFSFi/ESMi volituste suurendamist kõrvutas Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy sammuga lähemale Euroopa oma IMFile. Sisuliselt nii see ongi ning taolist puhvrit on rahaliidule väga vaja.

Nagu on analüüsinud Belgia Leuweni ülikooli professor Paul De Grauwe, kes euroala raputavas võlakriisis on olnud ka Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso nõunikuks, on euroala riigid võimaliku usalduskriisi eest rahaliidu senise ülesehituse juures väga halvasti kaitstud. Pole olnud puhvrit puhuks, kui turud mingil põhjusel mõnest euroala riigist oma rahaga pageda otsustavad.

Esimese kümnendi pidas rahaliit nii vastu – turud lasid end äiutada usus, et ükski rahaliidu riik pankrotti ei lähe. Ärkamine oli ränk, kui Kreeka vassimised  päevavalgele tulid. Sealt hakkas usaldus kaduma ka teiste euroala riikide suhtes, mille majandusse oli kuhjunud erinevaid probleeme.

Turgudel on aga kalduvus üle reageerida ning nii vajab ka euroala oma puhvrit,  valuutafondi, mis annab laenu, kui turud tõrguvad, ning aitab koostada kava majanduse normaalse toimimise taastamiseks.

EFSFi/ESMi loomine oli samm õiges suunas, kuid seni oli abimehhanismi kasutusvõimalus väga piiratud. Seda ei saanud rakendada ennetavalt, usalduskriisi sattunud riigi toetamiseks, ning intressimäärad, mida laenude eest nõuti, olid karistavalt (ja sellega usaldust õõnestavalt) kõrged. Nagu juhtis tähelepanu nii De Grauwe kui ka oma hiljutises arvamusloos endine USA rahandusminister Lawrence Summers, oli põhirõhk eelkõige „patustajate“ karistamisel. Seda nõudis avalik arvamus Saksamaal ja Soomes ning ega Eestiski teistmoodi arvata. „Fiat justitia, et pereat mundus – õiglus peab sündima, mingu või maailm hukka," pilas sama sündroomi nii Euroopas kui USAs FT kolumnist Martin Wolf.

Nüüd on abimehhanismile oluliselt paindlikkust juurde antud – sellest saab anda ennetavaid stabiliseerimislaene, laenu pankade rekapitaliseerimiseks ning erandkorras (s.o kui Euroopa Keskpank seda õigustatuks peab) ka järelturult riikide võlakirju osta. Seni on tugioste teinud – tabusid väänates – Euroopa Keskpank. Fondi volituste suurendamise vastu on eelkõige sõdinud Saksamaa, kes on peljanud, et õigelt teelt hälbinud riigid pääsevad sellisel juhul surve alt oma käitumist muuta.

Euroala juhtide otsust fondile paindlikkust lisada tervitab tänases kommentaaris näiteks Danske Bank, hinnates selle julgeks sammuks. Nordea panga strateeg Niels From kirjutab, et EFSFi volituste suurendamine aitab oluliselt kriisi leviku ohtu vähendada. Ning kiiduväärt on, et euroala liidrid on kriisi juhtimist järjest enam delegeerimas poliitikutelt Euroopa Keskpanga ja abifondi ekspertide kätte. Nii nagu saab kriisihalduses toimetada Rahvusvaheline Valuutafond IMF.

Paraku ei ole see veel euroala võlakriisi happy end. Peamiseks puuduseks võib osutuda, et euroala liidrid jätsid muutmata kriisiabi fondi suuruse. Turud võivad hinnata, et 440 miljardit eurot on liiga vähe kõigi nende uute ülesannete täitmiseks ning vajadusel Hispaania või Itaalia abistamiseks. Samuti võib tormiliseks kujuneda EFSFi aluspõhimõtete muutmine Saksamaa ja Soome parlamendis. Ning näiteks võlakirjade tugiostudeks vajab EFSF jätkuvalt kõigi liikmesriikide konsensust – nii säilib poliitiline risk. Palju on viimasel ajal parafraseeritud Winston Churchilli: olles ära proovinud kõik muud lahendused, jõutakse lõpuks selleni, mida vaja on. Võib-olla jõutakse nii lõpuks ka euroala ühiste võlakirjadeni.