Inspireeriv ajaloonäitus mitte-ajaloolastele

Põhja Konn, Visa Hing ja Lydia Koidula on vaid mõned värvikad tegelased, kes kõnetavad külastajaid hiljuti avatud ajaloomuuseumis Suurgildi hoones. Neid tasub kindlasti minna uudistama.

Kuuldavasti ajanud Eesti Ajaloomuuseumi uus püsiekspositsioon nii mõnelgi päris ajaloolasel harja punaseks. Mis Põhja Konn? Mis Visa Hing? Kus on Eesti mineviku ajaline telgjoon, kus on täielik ülevaade eestlaste kujunemisest? Kus on akadeemiline jutt? Miks otsitakse selle asemel hoopis vastuseid erinevatele eestlaste identiteeti puudutavatele küsimustele?

Tõsi ta on - Suurgildi hoone ekspositsioon Eesti ajaloost ei ole mõeldud ajaloolastele. Aga just selles peitubki tema võlu. Ajaloomuuseumis on tõesti mõeldud selle peale, et tavalisel inimesel oleks seal huvitav, et muuseumiskäik teda ka natuke hariks ja et tekiks huvi pärast kodus asja edasi uurida.

Pean ausalt tunnistama, et nii lahedas muuseumis pole ma ikka väga pikka aega käinud ja ma ei suudagi meenutada, millal muuseum mulle sellise positiivse emotsiooni suutis anda. Ma ei mäleta, millal ma oma sõprade seas mõnd muuseumi nii aktiivselt reklaamisin. Ausalt öeldes ma vist pole varem kunagi NII tungivalt soovitanud mõnd muuseumi külastada. Ajaloomuuseumi uus püsiekspositsioon on põnev, inspireeriv ja interaktiivne. Muuseumis on palju puutetundlikke ekraane, kust saab ise valida, kui palju ja millist infot meie mineviku kohta läbi lugeda. Lisaks saab testida oma teadmisi Eesti ajaloost lühikeste viktoriinidega. On palju fotosid, videoid ja mõnevõrra vähem suuri süvenemist nõudvaid tekstimassiive. (Väikeste) poiste rõõmuks on keldris terve tuba erinevate relvadega, lisaks asub keldris hariduskeskus Eksperimentaarium.

Olen kindel, et taas avatud ajaloomuuseum on selle suve parim ajaviide koolivaheaaja vihmaseks päevaks - seal jagub avastamisrõõmu nii noortele kui ka vanadele. Võin kinnitada, et terve muuseumis veedetud aja jooksul ei lahkunud rõõm minu seest kordagi, sest lisaks eestlastele on see muuseum ilmselt huvitav ka välismaalastele.

Lohutuseks tõsimeelsetele ajaloolastele võikski ilmselt südamele panna, et ajaloomuuseum ei pea olema neile, kes Eesti ajaloost juba niigi kõike teavad, vaid pigem ikka just sellistele, kes veel eriti midagi ei tea. Just seetõttu peaks muuseum olema nii inspireeriv kui vähegi võimalik.