Erilehe jaoks intervjuusid tehes jäi mulle kõrvu kumama kaks mõtet, mis laias laastus seotud kunsti ja loomingulisusega.
Üks allikas võrdles firmapidusid Hollywoodi filmidega. Tema sõnade mõte oli, et Hollywoodis investeeritakse filmidesse miljoneid dollareid, eriefektid lähevad aina võimsamaks ja n-ö kodukootud meelelahutusel on emotsioonide loomisel raske kui mitte võimatu nendega võistelda.
Teine allikas jällegi vihjas, et praegu on moes lasta valla oma loomingulisus ning osaleda kollektiivselt mõne kunstivormi sünni juures. Ühe näitena kasutas ta just video- või filmiklippide tegemist, kus saavad osaleda kõik meeskonna liikmed.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ma ei tea, kas peaks firmapidusid just otseselt Hollywoodi filmidega võrdlema, aga kui mõtlen neile pidudele, millest kuulsin selle erilehe jaoks intervjuusid tehes, tundub mulle, et paljude ettevõtete peod suudavad inimesteni tuua palju teravamaid elamusi kui Hollywoodi filmid. Seda just seetõttu, et luuakse ise midagi, millest jäävad emotsioon ja mälestus tunduvalt kauemaks kui keskpärasest Hollywoodi popkornifilmist.
Rääkimata sellest, et koos millegi laheda loomine ilmselt kasvatab kambavaimu ja toob inimesi üksteisele lähemale.
Tõsi, eriefektid jäävad Hollywoodi omadele ilmselt alla, aga kas alati peabki hea meelelahutus automaatselt seostuma filigraanselt lavastatud võitlusstseenidega, arvutianimatsiooniga või ülivõimsate plahvatustega.
Seotud lood
„Vähem IT-d, palun“ vastab küsimusele, kuidas ehitada ettevõtte IT üles nii, et see oleks toimimisloogikalt lihtne, kuid samas efektiivne ja turvaline. Esimeses episoodis jagab oma lugu ettevõtja, kes oli valmis eduka äritegevuse lausa lõpetama, sest puudulik IT tegi elu liiga keeruliseks nii talle endale, töötajatele kui ka klientidele.