Rahulolematus on edasiviiv jõud

Inimene, va imeloom, pole mitte kunagi rahul. Eile kirjutas Wall Street Journal, et Microsofti kaasasutaja Paul Allen süüdistab oma varsti ilmuvas raamatus eluaegset sõpra ja äripartnerit Bill Gatesi skeemitamises, saamaks suuremat osa firma aktsiapakist ajal, kui Allen võitles vähiga. Ometi on Allengi tänu Microsoftile multimiljardär.

Samas kirjutas Tiit Made eilses Kesknädalas, et 6 miljoni elanikuga Liibüat tuntaksegi kui unitaarset sotsialistlikku vabariiki, kus on palju rohkem kommunistliku ihaluse elemente, kui omal ajal osati unistada Nõukogude Liidus. Made kirjutas, et iga pere saab diktaatori korraldusel aastas 1000 dollarit dotatsiooni, lapse sünni puhul kantakse pere kontole 7000 dollarit. Paljulapselistele peredele on avatud kauplused, kus toiduaineid saab sümboolse hinnaga. Abiellunud saavad 64 000 dollarit korteri hankimiseks. Haridus ja meditsiin on tasuta, maksud sümboolsed. Välismaale saab minna õppima riigi kulul, korteri eest üüri maksmine on tundmatu tegevus. Poole autoostukuludest kompenseerib riik ning bensiiniliiter maksab 10 eurosenti... Tõeline maapealne paradiis ju, võiks kapitalistlikus Eestis tööd rügav inimene mõelda. Kuid ometi on Liibüas massirahutused, vennatapp ja kodusõda.

Mida eelnevast siis järeldada? Et inimene polegi kunagi millegagi rahul, vähemalt seni, kuni tal mõte veel töötab? Jah ja see pole tegelikult halb. Sest rahulolematus on ju edasiviiv jõud - kui kõik oleks kogu aeg olukorraga rahul, ei muutukski ju kunagi midagi.