ÜKS KÜSIMUS: Kuidas müüa toidukraami piiri taha?

Turusituatsiooni paneb paika majanduses nõudluse ja pakkumise vahekord, samuti mõjutab see lõpphinda. Praegu on maailmas piimatoodete järele suur nõudlus ja defitsiit, mis on meie tööstustele positiivne, sest on andnud tööd situatsioonis, kus siseturu nõudlus on juba mitu aastat tagasihoidlik, ja võimaldanud ka suhteliselt kõrgemat hinda küsida.

Venemaal on nõudlus piimatoodete järele suur. Ja just Venemaale on hakanud näiteks Eesti juustutootjad eksportima ka ilma konkreetse kaubamärgita juustu, mida sealsed kauplusteketid või edasimüüjad või vahendajad väärindavad ja tunduvalt kõrgema hinnaga edasi müüvad.

Venemaa tarbijatel on olemas ka nn maitsemälu. Venemaa on ju aastakümneid olnud Eestile koduturuks ning sealsed tarbijad on Eesti tooteid alati kõrgelt hinnanud. See on eelduseks Eesti toodete läbilöögile ja müümisele sealsel turul. Seda on näidanud ka toiduliidu mõne aasta eest tehtud tarbijauuringud ja tarbijate valmisolek Eesti tooteid osta on olemas. Muidugi on Venemaa endiselt ahvatlev ja samas riskantne turg, sest iial ei tea, millal võetakse kasutusele erinevaid turutõkkeid, kuid äri ongi ju seotud riskidega. Eks ettevõtted püüavad oma riske kõikvõimalike vahenditega miinimumi viia, Venemaal on peale kvaliteetse toote ja hinna väga tähtsad ka isiklikud kontaktid.

Loeb sihtgrupp. Samuti on meil ju teiste Põhjamaadega (eelkõige Soomega) suhteliselt sarnane maitse-eelistus, kuid samas võib olla väikesi eripärasusi, mida peab konkreetsete tootegruppide puhul teadma.

Eks eksporditurgudele minekuks ongi toiduainete puhul valida põhiliselt kahe variandi vahel - minna oma konkreetse kaubamärgiga või müüa toorainena vahendajatele või private label'ina jaekettidele.

Arvestama peab konkreetse sihtmaa tarbijatega. Teadma nende maitse-eelistusi, tundma eelistusi tootepakendi disaini osas, arvestama konkreetse sihtrühma usuliste, kultuuriliste jm tavadega. Just lõpptarbija on ju see, kes toote poeriiulilt ära ostab.