Aafrika vajab enim suuremat teadvustamist

Saabudes Addis Abeba lennujaama, võtab teid varsti vastu suur silt: "Welcome to Ethiopia! Sorry we are under construction!" See lause iseloomustabki ilmselt kõige paremini praegust "Aafrika Brüsselit", kus asub Aafrika Liidu peakorter ning üle 120 välisesinduse - riigi rahvaarv kasvab 3% aastas, majandus 11% aastas juba viis aastat järjest ning valitsus soovib parandada linna väljanägemist nii esinduslikuks kui võimalik.

Miks me arvame, et Aafrikas on vaid nälg ja viletsus? Riigipöörete hulk on Aafrikas võrreldes varasemate aastakümnetega oluliselt vähenenud, aga Euroopale on koloniaalpärand jälje jätnud. Retoorikas räägitakse "Aafrika lahendustest Aafrika probleemidele", kardetakse iga hinna eest sõna "neokolonialism" ning arvatakse, et ainus lubatud sekkumine Aafrika riikide siseasjadesse on rahalise abiga. Aitamine on populaarne, kuid abiraha tekitab ka ebanormaalset hindade tõusu sarnaselt maavarariikidele ja rahva kaugenemist riigist, sest haridust ja ravi õpitakse küsima rahvusvaheliste organisatsioonide käest, kes jõuavad kaugemale kui riik.

Aafrika on uus Hiina? Hiinlastel on muud mured - napib tooraineid ning Hiina tööjõudki muutub juba kalliks. Nii nagu eestlased nägid võimalusi Ukrainas ja Gruusias, leiab Hiina ettevõtja, et Aafrika tehas kordab Hiina edulugu.

Üks Keenia tekstiilitööstur jutustas, kuidas ta Euroopas messidel käies peab juttu alustama piltide ja video näitamisest, kui moodne üks tehas Aafrikas üldse olla saab. Odavale ja kasvavale tööjõule lisaks saab investor (tihti Hiina, Türgi ja India päritolu) sageli ka riiklikke soodustusi ning ei esitata liigseid küsimusi keskkonna, inimõiguste või korruptsiooni kohta.

Maailm on muutumas, ning nii nagu meid üllatasid Hiina firmad viimase kümne aasta jooksul, üllatavad meid varsti aafriklased. Loomulikult on Aafrika suur ja piirkonniti väga erinev, aga maavarad pole enam Aafrika ainus majandusharu. Kui eestlasele meeldib rääkida, et erineme Lätist ja Venemaa on hoopis erinev, tuleks meil ka Aafrika erinevused oma silmaga ära näha ja kohapeal tundma õppida. Kõik polegi vaid "Araabiamaade turg" või "Nigeeria investeerimiskirjad". Seejuures näitab kohalik ettevõtja oma firmat ka juhuslikule valgele hea meelega, kui on õrn lootus kontakte luua.

autor viibis Etioopias augustist novembrini 2010, konsulteerides Etioopia Naiseksportööride Liitu. Projekt oli osa GLEN maailmahariduse programmist, mida korraldab Eestis MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab Välisministeerium.