Kaks tundi agooniat

Mõnikord mõtlen ma tõsiselt, kas kunsti peaks toetama. Ja kui, siis millist kunsti. Vaadates Sulev Keeduse uut filmi "Kirjad Inglile" jäi mulle mulje, et äkki ei peaks ikka päris kõigele raha andma.

Nii palju, kui ma aru saan, andis Eesti Filmi Sihtasutus Keedusele filmi tegemiseks 6 miljonit krooni. Lisandus toetus mitmelt teiselt organisatsioonilt. Ma ei suutnud leida, kui suur filmi eelarve lõppkokkuvõtteks oli, ja ehk polegi konkreetsed summad olulised, sest tegelikult on ju tore, et Eesti filmitegijaid toetatakse.

Samas tundub mulle aina sagedamini, et ühel mu filmitööstusega seotud tuttaval oli õigus, kui ta kord mulle pihtis: "Kui sa oled teinud ühe korraliku filmi, võid elu lõpuni EFSAst täielike mõttetuste tegemiseks raha saada. Näiteks Veiko Õunpuu saaks raha ükskõik milleks."

Kuna tuttav oli seda öeldes kerges alkoholivines, siis ma ei oska kommenteerida, kui adekvaatne tema väljaütlemine oli, aga see lause vasardas mu peas kogu selle kahe agoonilise tunni jooksul, kui ma olin aheldatud pimedasse kinosaali Sulev Keeduse filmi ette.

Olen üsna veendunud, et kunstiinimestele "Kirjad Inglile" meeldib, sest ta on täiesti arusaamatu, veniv ja igav. Selline mulje jäi minusugusele maalähedasele inimesele, kellele meeldib õhtul pärast tööd vaadata näiteks hoopis Argentina filmi "Antenn", mida näidatakse peagi festivali "Tummfilmid tõstavad häält" raames.

See on muidugi omamoodi humoorikas kokkusattumus, kuna ka üsna suur osa Argentina linateostest on täpselt samasugune nagu Keeduse film - aeglane, arusaamatu, masendav, aga äärmiselt kunstiline. Ju siis ei peagi kogu kunstist aru saama.