Martin Käerdi: ühtset praktikat pole tekkinud

Saneerimisseadusega on palju probleeme, ühtset praktikat ei ole välja kujunenud ning põhimõttelised küsimused pole riigikohtus lõplikku kinnitustsaanud. Kuidas üht või teist olulist probleemi lahendada, on seega tihti vaieldav.

Saneerimismenetluse idee on, et see peaks olema lühike ja kiire. Vaidlus Väätsa Agro saneerimiskava üle tiirutab aga endiselt erinevate kohtuinstantside vahel. Samas on seal päris tsentraalsed küsimused vaidluse all. Näiteks küsimus, et praktiliselt kogu vara, mida Väätsa Agro oma tootmistegevuses kasutab, on liisitud Swedbank Liisingult. Seda vara tahetakse edasi kasutada, ent liisingut maksta ei soovita.

Saneerimisseaduse mõte on, et kui on kuhjunud vanad võlgnevused, siis need on võimalik saneerimismenetluses ümber kujundada, et võimaldada ettevõtte tegevust jätkata. Kõik majandustegevuse jätkamisel tekkivad kulud ja kohustused peab saneeritav ettevõte aga täies ulatuses täitma. Ja kui seda teha ei suudeta, siis ollakse pankrotis ning saneerimine tuleks lõpetada.

Saneerimisvääriline on ettevõte vaid siis, kui ta on suuteline oma majandustegevusest nii palju raha genereerima, et ta suudab pärast saneerimist oma igapäevase majandustegevuse raames tekkivad kulud kinni maksta. Nende kulude hulka kuuluvad ka liisinguvara kasutamise jätkamisest tekkivad kulud.

Teine põhimõtteline vaidlus seondub tagatisi (hüpoteegid, muud pandid) omavate võlausaldajate kohtlemisega saneerimismenetluses. Seaduse mõtte kohaselt tuleks tagatisega võlausaldajale saneerimiskavaga pakkuda vähemalt sama palju raha, kui on tema tagatise väärtus. Väätsa Agro kava kohaselt jäetakse Swedbank tagatud võlausaldajana sisuliselt oma tagatistest ilma ning pakutakse asemele vähemusosalust saneeritavas makseraskustes